Mustamäe hoovist Toompea lossi
Anneli Ammas, Reporter
Jaga artiklit

 Liis Treimann
Mustamäe hoovid olid 1990. aastatel täis ringi jooksvaid lapsi ning vanemad inimesi, kes mängisid õues kaarte, malet ja kabet. Eestist minema kolinud olid endast maha jätnud vanu autosid, mida lapsed uudishimust lammutasid.
20. augustil 1991 sündinud Sergei Metlevi, praeguse riigikogu Vabaerakonna nõuniku mälestustes on see hoovielu hoolimata toonasest kriminogeensest taustast turvaline ja kaitstud. Küllap ka seepärast, et kõik tundsid hoovis kõiki. Ja majade uksed olid lukust lahti ning ukseklaaside asemel rippusid vineertahvlid.

Hoovis oli ka taksofon, mida Sergei-sugused oskasid kasutada, et politseisse helistada, kui mõni pahatahtlik võõras sinna sattus. Näiteks mäletab poiss, kuidas kaks politseiautot ajasid Mustamäe hoovides taga narkojoobes autojuhti, kes lõpuks sõidukiga vastu kaske põrutas. Sergei unistas aastaid heaks politseinikuks saamisest ja selle unistuse on ta täitnud abipolitseinikuna.

Ema viis Sergei vahel Nõmmele jalutama – see oli täiesti teistsugune maailm, kus inimesed elasid väikestes majades ja rääkisid tänaval eesti keelt. Glehni loss ja sealsed kujud olid poisi meelest kummalised.

Salaja läksid lapsed vahel vanade trollidega sõitma. «Algul sõitsime vaid paar peatust ja tulime tagasi, sest ei julgenudki kaugemale minna,» mäletab Sergei. Aga ühel päeval sõitsid nad kesklinna ja avastasid Toompeal, Pika Hermanni jalamil hea turnimiskoha. Mis hoone see Toompea loss on ja kes seal sees võiksid olla, oli väikeste vene poiste jaoks suur müstika.

17-aastaselt kuulsaks

Sergei oli venekeelse Mustamäe reaalgümnaasiumi musterpoiss, keda saadeti oma kooli esindama siis, kui oli vaja Eesti riigile truudust tõestada. Nimelt kõneles venekeelsest kodust pärit poiss juba algkoolis vabalt eesti keelt.

Kuni Sergei 11. klassi jõudis, oli ta valitud nii oma kooli õpilasesinduse kui ka üleriigilise vene koolide õpilasesindusorganisatsioonide assamblee juhiks. 2009. aasta märtsikuus tegi noormees avalduse, milles kritiseeris teravalt toonast Vene suursaadikut Eestis Nikolai Uspenskit. Metlev teatas, et Uspenski valetab, kui väidab, et Eesti vene koolides kiusatakse õpilasi, kes vene keeles räägivad, ning õpetajaid lastakse massiliselt eesti keele mitteoskamise pärast lahti. 17-aastane vene noormees, kelle vanaisa tuli pärast sõda Eestisse okupatsiooniväe mundris, teatas suursaadikule, et ilma tema abita oleks venelastel Eestis palju parem.

Koolis võeti noormees ette, nõuti, et oma sõnad tagasi võtaks ja suursaadikult vabandust paluks. «Kui sotsiaalpedagoog teatas, et olen reetnud 350 000 vene inimest, tõusin püsti ja läksin minema,» meenutab Sergei talle saatuslikuks saanud sündmust. Kolm nädalat ei käinud noormees koolis, kool palus suursaadikult ise vabandust, vene noormees figureeris meedia esiuudistes ning haridusministeerium asus teda kaitsma. Lõpuks palus kool oma õpilaselt vabandust ja ta ennistati õpilasomavalitsusse.

Haridusminister rääkis Sergeist valitsuse pressikonverentsil ja veel sügisel, 12. klassi alguses, istus noormees ETV «Kahekõne» saates kõrvuti Rein Taageperaga. Lõpuks sai Sergei aasta keeleteo rahvaauhinna.

Sergei lugu

Sergei vanaisa ja vanaema kohtusid paar aastat pärast sõda Leningradi-Tallinna rongis. Vanaisa oli saadetud Tallinna punalaevastikku ning vanaema sai Eestis tööd ametniku-masinakirjutajana. Vanaisa oli üle elanud Leningradi blokaadi ja tema munder oli ordeneid täis. «Tema saabumine Eestisse oli kui okupandi saabumine,» on Sergei omale Eesti ajaloo selgeks teinud.

«Ainuke viis, kuidas minuga sarnase ajalooga, vene taustaga noor inimene Eestis hakkama saab, on laskuda inimlikule tasandile ja mitte vehkida ideoloogiliste sümbolitega,» avaldab Sergei arvamust. Vanaisa kannatusi kasutab Kreml Sergei sõnul aga paraku ära. «Ma tean, et minu vanavanemad ei ole kuritegusid sooritanud. Nad on olnud lihtsad inimesed ja kuigi vanaisa käis 9. mail pronkssõduri juures, ei tahtnud ta kodus sõjaajast rääkida – see oli tema jaoks liiga valus,» sõnastab Sergei, kes pole oma vanaisa näinud.

Sergei ema on sündinud Eestis ja pani oma teise poja eesti lasteaeda. 1990. aastate keskel oli ühes Mustamäe eesti lasteaias tehtud vene rühm – loodeti, et vene lapsed õpivad nii kiiremini siinset keelt. See aga kujunes lootusetuks ürituseks, mistõttu läks ema lasteaeda ja soovis, et Sergei viidaks üle eesti rühma. «Vene lapsi aga ei tahetud eesti rühma – okupatsioonijärgne kaitse oli väga tugev,» meenutab Sergei ja lisab, et ta mõistab olukorda ega süüdista kedagi.

Mitmekordse palve peale võeti poiss siiski eesti rühma vastu. Ei saanud tema aru teistest ega teised temast ning ühe poisiga, kes teatas, et Sergei on venelane ja nende sekka ei sobi, läks lausa kakluseks.

Siis tegi kasvataja midagi sellist, mida Sergei tagantjärele oma saatust kõige enam mõjutanud teoks nimetab. Nimelt tõi pedagoog järgmisel hommikul Sergei ja teise poisi ülejäänud laste ette ja selgitas, et Sergei on samasugune nagu teised ning et temaga võib mängida ja sõber olla. Ja oligi korras. Poole aasta pärast rääkis poiss peaaegu puhtalt eesti keelt ning isegi toosama riiukukk sai tema sõbraks. Sergei koges omakorda, et eestlased on samasugused nagu venelased ja ka nendega saab sõber olla.

Koolivalikul jäi aga peale kodule kõige lähemal asunud vene kool, kus ühes klassis katsetati ka keelekümblust. 1990. aastate lõpus olid mõned venelastest vanemad hakanud oma lapsi juba eesti koolidesse panema ja üksikutes vene koolides katsetati ka poolenisti eestikeelsete klassidega. Mustamäe reaalgümnaasiumis oli sellisesse klassi tugev konkurss, kuid kaks aastat hiljem mindi ikkagi üle puhtalt venekeelsele õppele. «Vist tuli vanematel midagi juurde maksta ja kõik ei maksnud,» pakub Sergei, miks hea algatus katki võis jääda.

Igal juhul oli Sergei kaheksandaks klassiks juba eesti keelt unustama hakanud ja rääkis tugeva aktsendiga. «Olin ikka klassis kõige parem, aga tegin palju vigu,» meenutab Sergei.

Sihikindel noormees mõtles, mis temast edasi saab. Ta mõistis, et ei taha eluks ajaks lihttööle jääda ja otsustas, et peab uuesti eesti keele käsile võtma.

Poiss küsis emalt ajalehtede ostmiseks raha: vene- ja eestikeelne Postimees ning Eesti Ekspress olid need, mida Sergei lugema hakkas. Kriipsutas eestikeelsetes lehtedes võõraid sõnu alla ning vaatas sõnaraamatust järele. Eesti telestaaridest oli Sergei lemmik Urmas Ott. «Tal olid siis saated «Happy Hour» ja «Augustivalgus» ning ta rääkis aeglaselt ja selgelt,» meenutab Sergei veel ühte teda mõjutanud inimest.

Lisaks võttis Sergei 9. klassis eesti keele lisatunde muusika- ja kultuuriõpetaja Mall Poola juures. «Need ei olnud ainult keeletunnid, vaid ka kultuuritunnid: me töötasime läbi tema pildialbumeid – ta oli palju rännanud – ja rääkisime kultuurist, ajaloost, arhitektuurist,» meenutab noormees.

Sergei ema (oma isa noormees õieti ei mäletagi, sest ta lahkus pere juurest varakult) räägib eesti keelt ja on Eestisse ikka soojalt suhtunud. Päris laulupeole kohale ta küll ei kippunud, aga televiisorist jälgis eestlaste suurpidu meelsasti. Sergei meenutab, et kusagil kaheksandas klassis oli tal Ernesaksa «Isamaad» televiisorist kuulates pisar silmanurka ilmunud. «Teadsin, et see laul on oluline, aga ma ei olnud kasvanud teadmisega, et see on meie teine hümn. Ometi mõjus see ka mulle,» mõtiskleb Sergei.

2010. aastal gümnaasiumi lõpetanud ja ülikooli õigusteadust õppima asunud Sergei läks järgmiseks suveks Ameerikasse ukselt uksele raamatuid müüma. Paljud hakkasid siis juba Austraaliasse rändama, aga osa läks ikka veel Ameerikasse.

Ameerika meeldis Sergeile väga ja ta oli oma töös edukas – teenis 4200 dollarit ja õppis iseennast paremini tundma. «Õppisin, et ettevõtlikule ja julgele inimesele ei olegi piire,» sõnastab Sergei. Talle meeldib ameeriklaste abivalmidus, pealehakkamisjulgus ja patriotism. Neid kolme asja näeks ta Eestiski meeleldi rohkem.

«Kui tagasi tulin ja taas oma kodumaad nägin, siis sain aru, et õppida ja töötada võin seal, aga süda on mul siin,» tõdeb Sergei. Ta nimetab end uhkelt eestivenelaseks, millest esimeses pooles on väga tugev Eesti kodaniku identiteet. «See on vaba inimene, kes räägib eesti keelt ja väärtustab oma elukeskkonda, mis on Eesti riik,» märgib ta.

Teine külg on aga tema kui venelase kultuuriline identiteet. «Mu emakeel on vene keel, selles keeles alustasin maailmaga suhtlemist,» selgitab noormees. «Minu venelaseks olemine on see, et loen Puškinit ja teisi juhtivaid vene kirjanduse autoreid – ma samastan end ennerevolutsioonilise vene kultuuriga.» Ta lisab, et kuigi on seda tunnetust saanud ka kooli vene kirjanduse tundidest, on see eelkõige ikkagi pärit kodust ja vanaema raamatukogust.