Jüri Järvet lavapartner Eino Baskinile: "Mine p***e! Ma pole juba ammu tahtnud sinuga koos esineda!" (34)

Aigi Viira, 22. juuni 2016, 06:00

Jaga lugu!
Lisa tviit
Prindi

5
fotot
 ESTRAADILAVA ESIPAAR: Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadi näitlejad Jüri Järvet (vasakul) ja Eino Baskin tegid koos meelelahutust seitse aastat. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Järvet tüdinema ja rääkima, et ainult nälg sunnib estraadile. Lõpuks nad lahku läksidki. (Eesti Rahvusarhiiv)

"Mine perse! Ma pole juba ammu tahtnud sinuga koos esineda!" kõlas Jüri Järveti suust, kui Eino Baskin temaga pärast estraadikava "Algab vastuvõtt" pahandada võttis. Põhjuseks tõik, et Järvet oli vintis. Etendus mängiti maha. Piinarikkalt. "See oli meil esimene tõsine konflikt," on Baskin meenutanud. See tüli ei jäänud aga lavapartnereil viimaseks. "Läksime temaga elu jooksul kaks korda nii tülli, et mitu kuud omavahel sõnagi ei rääkinud."

Järvetist-Baskinist said lavapartnerid aastal 1952. Esimese sketšikava panid kaks südametemurdjat kokku viie päevaga, õppisid selle ära ning läksidki lavale. "Esimest korda esinesime 1952. aasta vana-aastaõhtul Tombi klubis," jutustas Baskin oma raamatus "Naer läbi pisarate".

"Enne meid astusid üles Volli Panso ja Helmut Vaag. No nad olid ikka väga populaarsed. Aga meie lõime nii hästi, et suisa piinlik. Pansol ei läinud need naljad läbi, mis ta üksi tegi. Aga meil saalis publik röökis naerust."


Edasine menu oli tagatud, sest toona ei peetud ühtegi tantsuõhtut ilma kultuurilise meelelahutuse ega eeskavata. Kutseid sadas estraadiduole kui vihma oavarrest. Teinekord jõuti ühe õhtu jooksul lausa kahte paika esinema – seda siis, kui teatris etendust ei olnud.

"Populaarsuse nimel tuli muidugi kõvasti kontserdipõldu künda, aga seda tegid näiteks ka Georg Ots ja Viktor Gurjev, kes jõudsid oma sõiduautoga esinema iga treipingi ja martäänahju kõrvale," on Baskin kõnelnud.

Nii võimsad Järvet-Baskin ei olnud, kuid see-eest oli osalt nende täita ETV 1955. aasta lõpuprogramm "Hõissa, näärid!".

Järveti tüdimus kasvanud ajaga

Ajapikku kogunes paarile kuus estraadikava: peale kava "Algab vastuvõtt" olid töös ka "Ei saa vaikida", "Ei neil pole kerge kellelgi", "Muusika saatel" ja "Kusagil vist midagi põleb".

Hiilgaval lavaelul oli aga ka tumedam pool. "Ime, et Järvetiga nii palju kavasid tegime, sest ta oli päris keeruline tüüp: kinnise karakteriga ja kõva napsumees ka," oli Baskin takkajärele üllatunudki, kui too esimene tüli meenutamisele tuli. Toona lepiti ja jätkati.

"Tegime koos estraadi seitse aastat, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Järvet tüdinema ja rääkima, et ainult nälg sunnib estraadi tegema. Temale olid ikka teater ja kino number üks."

Kui Järvet lõplikult loobus, oletas Baskin, et ilmselt ongi põhjuseks estraadižanri teisejärgulisus ning Järvetile ei passi enam kergem meelelahutus. "Loobumise ühe põhjusena kahtlustan ka seda, et olin estraadil temast tugevam ja ta tabas selle ära," on Baskin mõelnud.

"Ta oli suurepärane näitleja, aga pidi saama proove teha. Me tegime tihti haltuurat – kaks lugemist ja lavale. See ei istunud talle. Ta kohe ei sallinud pealiskaudsust. Ma olin nii palju esinenud, et mul oli käkitegu paari prooviga lavale minna."

Lahkuminek oli lõplik. Estraadipaarina need kaks enam kokku ei saanudki. "Ta eelistas pigem soolokontserte teha ja hiljem sai temast tragöödiate kuningas," on Baskin möönnud.

"Sellest on kahju, sest Järvetil oli suurepärane koomiline talent."

Jääb nii ja kõik! Võta keegi teine näitleja siis!

Menuka estraadipaari lahkuminek polnud aga kaugelt veel Järveti-Baskini loo viimane vaatus. Aastal 1981 tõi Järvet Eesti Draamateatri lavale Neil Simoni "Päikesepoisid". 43 aastat koos estraadil esinenud näitlejate rollides pidid üles astuma Järvet ja Baskin. Esimene Willie Clarkina, teine Al Lewisina.

"Jüri Järvet rajas oma "Päikesepoiste" lavastuse estraadipaari Baskini-Järveti legendile," kirjutab Pille-Riin Purje raamatus "Jüri Järvet. Narr ja Kuningas". "Hiilgav idee! Ent siit võrsus uus elukomöödia narrimäng."

30 aastat pärast estraadipaari lahkuminekut tõusis meeste vahel nende elu teine suur lahkheli. Juba proovides.

"Kui proove alustasime, siis ta tuli nii, et siin pole muud kui rollid pähe ja tükk valmis, siin pole midagi teha," on Järveti raamatus kirjas. "Aga asi nii lihtsalt ei laabunud. Ja siis ta läks vähe närviliseks."

Järvet tahtis süveneda, Baskin mitte. Baskin tahtis teksti lehekülgede viisi kärpida, Järvet mitte. Peale nende vaidluste lükkas draamateater "Päikesepoisid" teise tüki pärast edasi. Kui uuesti alustati, tuli Baskinil juba oma teatris proove teha ning sestap esitas ta ühe ultimaatumi teise sabas: "Kas toome "Päikesepoisid" kümne päevaga välja või ma ei tea!" ning "Jääb nii ja kõik! Võta keegi teine näitleja siis!"

Seda aga, et Järvet kutsub rolli tõesti teise näitleja, liiatigi veel Aarne Üksküla, Baskin ette ei näinud. "Vaat see oli pauk!" on Järvet jutustanud. "Ja nagu selgus, et Üksküla kutsusime, Baskin tuli järgmine päev jooksujalu: "Tead, ma sain omal asjad nii teha, et ma võin teha edasi siin teie juures."

Ei tahtnud isegi mitte proove, peaasi, et saaks Ükskülaga rolli dubleerida.

"Ma pean ütlema, et Üksküla oli palju huvitavam," on Järvet otsesõnu öelnud. "Nojah, lõpuks hakkas Baskin nõudma, temal on vaja proovi. No hea küll. Siis ta tegi ühe etenduse, siis ta tegi teise etenduse, alguses mängisid veel kordamööda, aga ta mängis meil ju vähe, sest tal oma töö hakkas peale ja me ei saanud nii ju planeerida väljasõite kui Ükskülaga. Ja nii ta jäigi sellest eemale. Ja vaat see on see konflikt, kus tal on okas nagu südames, et ta ei olnudki asendamatu. Kusjuures ta oli veendunud, et ta mängib paremini."

"Tal ei ole hinge ja südant, sügavustes."

Mingi okas, ilmselt üsna teravgi, Baskini hinges tõepoolest torkis, sest aastal 1989 rääkis ta ühisest estraadiminevikust Järvetiga küll helgetes toonides, kuid siis ajas astla ootamatu nurga all püsti.

"Järvetil on näitlejana läbi elu olnud üks puudus, millest tema hiilgeaegadel võib-olla ei räägitud," on Baskin kolleegi kritiseerinud. "Tal ei ole hinge ja südant, sügavustes. Võib-olla ta salaja, kuskil südamesopis, on väga hingeline, aga tal puudub laval sentimentaalsus, tundetoonid, mis ka vahel vajalikud näitlejale. Talle ei ole omane see soojus. Kõle, kalk, külm natuke."

Järvet ei jäänud Baskinile komakohtagi võlgu. "Sentimentaalsus talle meeldib! Jaa, sentiment talle meeldib! Tal meeldib natukene kannatust näidata. Elus esineb sentimentaalsust, kuigi laval mõjub see kuidagi magedalt. Minule jälle sentimentaalsus ei meeldi."

Sääraste väljaütlemistega lavapartnerite lugu joone alla saanukski, kui Baskin poeks veel korra sõna võtnud. Okas hinges ei andnud ikka veel rahu.

Aastal 1995 nägi Baskin ise toonast juhtumit hoopis teises valguses kui Järvet. Kultuurilehele pajatas ta, et oli sunnitud "Päikesepoistes" mängimisest loobuma, Järvet olnud tulisolvunud ning palunud rolli Üksküla.

"Kunagi hiljem, kui need tormid olid juba vaibunud, küsis ta, mida ma nüüd lavastuse kohta arvan," on Baskin Kultuurilehes pajatanud.

"Kiitsin Üksküla mängu. Järvet vaatas, mõtles hulk aega ja ütles: "Üksküla mängis paremini kui sina. Aga sina olid asendamatu." Sellega meie "Päikesepoiste" epopöa lõppes."

Ervin Abeli ja Sulev Nõmmiku ühise tee lõikas läbi surm
IDEAALNE LAVATANDEM AASTAL 1974: Filharmoonia näitleja Ervin Abeli (vasakul) ja Estonia teatri näitejuhi Sulev Nõmmiku koostöö sai alguse raadiost ning jätkus televisioonis ja filmides. Publik jumaldas neid lõpuni. (Faivi Kljutšik)

"Koostöö Erviniga on andnud mulle palju rõõmu estraadil ja palju nurinat perekonnas, sest aega selleks tööks ole ju näpatud nii põhitöö kui ka perekonna arvelt," rääkis Sulev Nõmmik aastal 1979 ühes raadiosaates.

Selleks ajaks oli duo Abel-Nõmmik kuulsuse tipul ja nende kontserdid olid laeni täis müüdud. Ka olid aastate vältel valminud Nõmmiku telefilmid "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979), kus lava-, estraadi-, raadio- ja telepaar särada sai.

Neid kaht peeti ideaalseteks partneriteks. Kirsti Vainküla raamatu "Ervin Abel. Siin ma olen" väitel räägiti, et Abel-Nõmmik pakkunud ka vabal ajal estraadilikku vaatepilti. Valjult ja tundeliselt. Ajapikku hakkas nende ümber pealtvaatajaid kogunema. Lõpuks Nõmmik köhatanud: "Kuule, Ervin, korja nüüd piletiraha ka kokku!"

Sketše esitasid Abel-Nõmmik "Reklaamiklubi" saates Abeli surmani aastal 1984.

Jan Uuspõld: hea asi tuleb õigel ajal ära lõpetada
LAHKUNUD PARTNERIGA: Jan Uuspõld ja 2007. aastal une pealt lahkunud Dan Põldroos kehastasid Wremjas rullnokkasid Aikut ja Petsi. (Kanal 2)

"Kindlasti võib juhtuda, et inimesed väsivad üksteisest ära, sest neil korduvad mingisugused naljad," ütleb näitleja Jan Uuspõld, kes tegi koomikutepaari koos Dan Põldroosiga 90ndatel Kanal 2 saates "Wremja". "Juhtus nii, et läksin Soome ja tagasi tulles ma ei viitsinud enam "Wremjat" teha," kõneleb ta.

"See oli minu viga. Aga hea viga oli, sest arvan, et hea asi tuleb õigel ajal ära lõpetada. See on hästi tavaline, et üks tahab rauda edasi taguda, aga teisele ütleb sisetunne, et ei maksa enam, sest võib end lolliks teha. Mõlemal on õigus. Kui aga ühel on juba kahtlus sees, siis ei maksa edasi teha. Enam see ei toimi."

Praegu on Jan laval üksi juba üle kümne aasta. "Mulle ei ole nii head partnerit silmapiirile sattunud – kõige paremas mõttes hullu, nagu Dan oli," tõdeb ta. "Ta oli ajatu ja ajastuülene. Tundus, et tal oli sünnieelne kogemus ehk et juba siis, kui ta sündis, oli ta tark.

Danil oli hästi palju ürgsust ja nahaalsust ning oskust oma annet ära kasutada. Sellepärast ju koomikutepaarid sünnivadki, et üks annab teisele toitu ja nalja on mõnusam teha. Ma hea meelega teeks praegugi koomikutepaari, aga pole kedagi sattunud, kellega teha."

Sulev Nõmmiku ja Vello Viisimaa koostöö sai otsa päevapealt
KOOMIKUIST TANTSULÕVID: Sulev Nõmmiku (esiplaanil) ja Vello Viisimaa kavades olid alatasa tantsunumbrid hopakist balletini. Pildil balletiparoodia «Pas de deux» 1981. aasta telesaatest «Harilik kontsert». (Jaan Rõõmus / ERR)

Populaarne näitleja Sulev Nõmmik toonitas Anne Tuulingu ja Gerda Kordemetsa raamatu "Sulev Nõmmik: "Kui näeme, siis teretame!" järgi alati, et sattus estraadile juhuslikult, tänu Vello Viisimaale.

Pärast Viisimaa partneri Kalju Vaha saatuslikku haigestumist tõmbas Viisimaa Nõmmiku kiiruga esinema ja Nõmmik pidi omil sõnul kahe päevaga kava selgeks õppima.

Menu oli nende laulu- ja tantsunumbritega vürtsitatud estraadikavadel – "Naer on terviseks", "Kuldkala püüdmas", "Pauk ja pisar" – tohutu. Teatrimees Arne Mikk mäletab, et Nõmmik-Viisimaa moodustasid erakordse paari: "Viisimaa oli ka elus Viisimaa – alati meeletut sädelev ja kaasatõmbav. Sulev aga vastupidi jälgis kõike kõrvalt. Aga nad klappisid suurepäraselt."

See klapp sai lõpu ootamatult. "Kehv oli see, et Viisimaa oli napsutaja, aga Sulev sel ajal üldse ei võtnud," kõneleb Nõmmiku raamatus pianist Viive Ernesaks 1960. aastatest.

"Nad läksid omavahel nii riidu, et Sulev saatis Vello Saaremaal poole etenduse pealt minema. Olin juures, kui ta Vellole ütles: "Aitab naljast, nii lavale ei minda!"" Uueks partneriks võttis Nõmmik Richard Perametsa.

URMAS Kibuspuu: raske on selgeks teha, et me pole Krjukoviga estraadipaar
TIPPNÄITLEJATE TELEŠÕU: 1979. aasta vana-aastaõhtul naerutasid Kibuspuu-Krjukov televaatajaid saatega «Miks ka mitte» ning kinnistasid end publiku mällu kui koomikud. (Jaan Rõõmus / ERR)

"Alles eile ma püüdsin ühele väga sümpaatsele klubijuhatajale selgitada, et meie ei käi kolhoose mööda esinemas, et meil pole Krjukoviga praegu, kui vaja oleks, ühtki naljanumbrit," ütles Urmas Kibuspuu raadiosaates "Soovid, soovid, soovid…" aastal 1983.

"Hirmus raske on selgeks teha, et me pole estraadipaar." Loomulikult oli see raske, sest Eesti raadio "Meelejahutajas" ja ETV meelelahutussaadetes hakkasid Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov Rait Avestiku raamatu "Urmas Kibuspuu" andmeil kaasa lööma juba 1970. aastate lõpul.

"Viitevisiooni" režissöör Toomas Lepp tabanud kohe ära, et nende kahe puhul on tegu ideaalsete estraadinäitlejatega.

Üldrahvalikult aga teatakse tänini neid kaht Ago-Endrik kerge telelavastuste järgi: Krjukovit kui Ludvig Sanderit ja Kibuspuud kui Tiit Piibelehte "Pisuhännas" (1981) ning Krjukovit kui kirjanik Salomon Vesipruuli ja Kibuspuud kui leiutaja Jaan Tatikat "Kuulsuse narrides" (1982).

Pärast 31aastase Kibuspuu lahkumist 1985. aastal oli kõik. Ka Kerge jaoks, kes oli mõni aasta varem öelnud, et on saanud hulgaliselt etteheiteid: jälle need Kibuspuu ja Krjukov, kas teisi näitlejaid enam ei olegi! Tema jaoks ei olnud.


"Urmase surmaga sai lihtsalt üks etapp minu elus läbi," tõdeb Kerge raamatus "Urmas Kibuspuu".