Oli olnud kuidagi pime öö, mida oli sellel sügisel võimatu ennustada. Käis suur torm.. Puud murdusid,  lahtised objektid lendasid minema, inimesed olid tubadesse ennast lukustanud. Aga see mis juhtus kahe tunni eest,  polnud väga tähtis.   Peamine on see,  kas ma leian kunagi selle eluka ülesse või mitte.


Kui vaateväli selgemaks muutus,  vahtisin ma ringi. Olin oma pehmes voodis,  kõrval suur puidust riiul ja kummut. Seinad olid mere-sinist värvi,  aga praegu tundusid need kahvatu sinised. Ma polnud veel unustanud.

Olles ärganud ülesse keset ööd,  täpsemalt kella viie paiku, oli torm läinud. Vaadates akna poole ,  ma kõmpisin oma magamisriietes akna juurde,  et õuest parem pilt saada. Tänavakoristajad polnud ikkagi kohale jõudnud,  kuna kitsad kvartalid olid prahti täis. Sädemeid lendas,  andes teada et elektriliinid olid murtud. Olles mures,  ma haarasin kummuti pealt oma kalli telefoni,  ja vajutasin hallikat nuppu külje peal. Ekraanile lõi ette sinakas pilt,  kõige andmete nagu ilm ja tähtaeg.  Ma loodsin saada praegust telefoni aku seisu,  vaadates ülemisse nurka.  Olin üllatunud, kui numbrit polnud. Ekraanilt irvitas vastu mulle küsimärk. Natuke aega kõhelnud,  vaibus ekraan tagasi mustaks. Ma olin närviline. Korraga,  ma pöörasin telefoni ümber,  ja silmitsesin tagaosa. Surudes küüned tagumise katte taha,  tahtes selle maha võtta,  haaras üks limane,  must,  käsi mu sõrmest.

Elukas oli siin.

Mul libises mobla käest maha,  otse vaiba peale. Ekraanil käis üks kerge krõks. Suur must limane plekk voolas telefoni vahelt välja,  ja puges kummuti alla. ' Oleks võinud hullemini minna ',  ma olin mõelnud. Lootes,  et  telefon on korras,  laskusin ma maha ja võtsin vidina kätte. Klaasi peal oli kerge mõra. Vajutades nuppu,  ma silmitsesin aku näitajat. Ma lugesin välja arvu ' 27% '. Elajas oli söömas käinud. Olles vihastunud,  ma haarasin pulga põranda pealt ja hakkasin kummuti alust torkima. Nähes musta plönni pulga küljes, ma tõmbasin selle välja. Otsides kohta kuhu elukas panna,  ma jooksin mööda tuba ringi. Leidnud madala plastikust kasti voodi alt, ma kukutasin lima-elaja sinna. Plast lubas mul näha looma läbi kasti,  ilma et peaks ülevalt sisse vahtima. Lähemalt vaadates,  ma märkasin musta plönni küljes suuri valgeid irvakil hambaid. Järeldasin,  et loom oli palju ohtlikum kui ma arvasin. See ei tohtinud mingil juhul paljuneda. Hoides elukal silma peal,  voolas see ühtlase massina ühte nurka. Millegi pärast kerkis minu sees usaldustunne,  millest ma eriti aru ei saanud. Jättes lima tegutsema,  ma läksin oma tavalisi hommiku tegevusi tegema.

Pärast dušši all käimist,  ma riietusin. Korraga tuli meelde, et ma unustasin karbile kaane peale panna. Kiiresti sprintides karbi juurde,  ma kiikasin sisse. Plönn ikka istus nurgas.  Mind oli hakkanud huvitama,  et kas koll saan eesti keelest aru.