«Ja Yarlan Zey — või kes ta oli — andis ka Keskarvutile käsu abistada erilisel viisil
kõiki Loomehallist väljuvaid Unikaale,» mõtiskles Hilvar Aivini arutlust jätkates.
«See on õige. Iroonia seisneb selles, et kogu vajaliku informatsiooni oleksin ma
võinud saada otse Keskarvutilt vaese Khedroni abita. Minule oleks Arvuti öelnud rohkem,
kui ta kunagi ütles Khedronile. Aga pole kahtlust, et Khedron aitas mul suuresti
aega kokku hoida ja õpetas mulle palju sellist, mida ma ise poleks kunagi õppinud.»
«Ma arvan, et su teooria on kooskõlas kõigi teadaolevate faktidega,» lausus Hilvar
ettevaatlikult. «Õnnetuseks aga jätab see täielikult lahendamata suurima, Diaspari
otstarbesse puutuva probleemi. Miks püüdsid teie inimesed teeselda, et välismaailma
pole olemas? See on küsimus, millele ma tahaksin vastuse saada.»
«Ja see on küsimus, millele ma kavatsen vastata,» ütles Alvin. «Aga ma ei tea,
millal — ja kuidas.»
Sellal kui nad nõnda arutlesid ja unistasid, eemaldusid Seitse Päikest tund-tunnilt
üksteisest, kuni nad hõivasid
171
kogu kummalise öötunneli, mida mööda laev edasi liikus. Siis kadusid kuus välimist
tähte üksteise järel pimedusse ja lõpuks jäi nähtavale ainult Tsentraalpäike. Ehkki see
ei saanud enam täielikult paikneda nende ruumis, heitis ta endist viisi pärijat valgust,
mis eristas teda kõigist teistest tähtedest. Tema heledus kasvas minut-minutilt ning
vdlsti ei olnud ta enam täpp, vaid pisitilluke ketas. Ja see ketas hakkas silmanähtavalt
suurenema,
Põgusa hoiatusena vibreeris hetke vältel läbi kabiini kellahelinat meenutav kume
heli. Alvin haaras oma istme käetugedest kinni, ehkki see oli võrdlemisi kasutu žest.
Suured generaatorid ärkasid just nagu plahvatades ellu ja peaaegu pimestava
järskusega ilmusid taas nähtavale tähed. Laev oli naasnud päikeste ja planeetide
universumisse, loomulikku maailma, kus miski ei saanud liikuda kiiremini kui valgus.
Nad viibisid nüüd juba Seitsme Päikese süsteemis, sest värviliste kerade suur ring
domineeris kogu taeva üle. Ja missugune taevas see oli! Kõik tuttavad tähed ja tähtkujud
olid kadunud. Linnutee ei kaardunud enam ähmase uduvöödina üle taeva ühe
külje; nüüd olid nad maailma keskel ja Linnutee suur rõngas jaotas universumi kaheks
pooleks.
Laev liikus ikka veel väga kiiresti Tsentraalpäikese suunas ja süsteemi kuus
ülejäänud tähte särasid taevas nagu värvilised majakad. Lähima tähe ümber tiirlesid
väikeste sädemetena planeedid — maailmad, mis pidid olema tohutu suured, kui nad
olid niisugusest kaugusest nähtavad.
Nüüd oli juba selgesti näha, miks Tsentraalpäikese val-gus^oli pärlmutrikarva. Suur
täht oli mähkunud gaasi-pilve, mis pehmendas tema kiirgust ja andis sellele iseloomuliku
värvus^. Tähte ümbritsev udukogu oli nähtav ainult kaudselt ja moodustas
kummalisi vorme, mida silm ei suutnud eristada. Ta oli aga olemas ja mida kauem
teda vaadati, seda ulatuslikum ta näis olevat.
«Noh, Alvin,» ütles Hilvar, «meil on valida hea hulk maailmu. Või loodad sa nad
kõik läbi uurida?»
«On õnn, et see pole vajalik,» tunnistas Alvin. «Kui meil läheb korda kusagil
kontakt luua, siis saame sealt kogu vajaliku informatsiooni. Loogiline oleks suunduda
Tsentraalpäikese suurimale planeedile.»