Sport»Auto ja Moto



Vaimne puhkus harrastajana WRC-sarjas kihutades

Peatselt oma 46. sünnipäeva tähistavale Mait Maarendile on autod alati meeldinud. Päris noore mehena osales ta vigursõiduvõistlustel, kuid autospordiga tõsisemaks tegelemiseks polnud toona aega ega võimalust. Kolm ja pool aastat tagasi kuulis ta, et üks tuttav plaanib oma ralliautot müüa. Selleks ajaks olid tekkinud ka võimalused ning Maarend ostis masina endale.

Koos kaardilugeja Mihkel Kapiga on ta peale koduste rallide osalenud juba ka kuuel MM-rallil. Veteranieas tippu jõudmisest nad ei mõtle – eesmärgid on lihtsamad. «Sõidan mõtteliselt võidu iseendaga, et oma oskusi parandada,» lausus möödunud nädalavahetusel Mini WRCga Rootsi rallil osalenud ja kokkuvõttes 34. koha saanud Maarend.

Pärast ralliauto ostmist on Maarend osalenud N-rühma Mitsubishiga kõigil kodustel rallidel. WRC-sarjas võimsama masinaga kihutamine pakub aga hoopis vägevama elamuse. Mullu sõitis ta tippvõistlustel Ford Fiesta R5-ga, tänavu proovis esimest korda WRC-autot.

«Rootsi ralli eel polnud katsetamiseks aega, sõitsin enne starti vaid 30 km,» tunnistas Maarend. «Sellise autoga sõitmine on iseenesest isegi lihtsam. R5 masinaga tekkis korduvalt tunne, et mootoris võiks olla rohkem jõudu, WRC-masinaga sellist probleemi pole.»

Mõistagi võib küsida, mis on sellisel tasemel rallisõidu mõte. Pelgalt raha põletamine? «Rallisõit tähendab mulle eelkõige vaimset puhkust. Võistluse ajal pole just väga palju aega muudest asjadest mõtelda,» selgitas Maarend. «Mõni puhkab rannas lesides – mitte, et ma ise seda kunagi ei teeks –, mõni käib sukeldumas, mina sõidan rallit.»

Huvitav puhkus, mis võimaldab osaleda võistlustel, kus maailma parimad roolikeerajad võitlevad MM-tiitli nimel. Kuigi Maarend sõidab nendega samu kiiruskatseid ja kõiki autosid hooldatakse ühes hoolduspargis, pole tal ässadega kuigi palju kokkupuuteid.

«Niisama ringi jalutamiseks pole rallil võimalust, oluline on püsida oma ajakavas,» tõdes Maarend. «Rohkem suhtled ikka nendega, kes sõidavad sinu ees või taga ning kelle hooldusalad on naabruses.»

Huvitaval kombel pole MM-rallile pääsemine tegelikult keeruline. Enne oma esimest WRC-sarja rallit Soomes oli Maarend kodus osalenud vaid neljal või viiel kihutamisel. Ta selgitas, et kui võistlusel pole startijate arv piiratud või on niisama vabu kohti, ei hakka keegi küsima, kui palju on sul tegelikult kogemusi. Oma riigi sõitja litsents peab olema muidugi taskus.

MM-rallisid valib Maarend selle järgi, mis tunduvad huvitavad ja mis sobivad tema töögraafikuga. Mullu kihutas ta Portugalis, Sardiinias ja Kataloonias. Tänavuse aasta edasised plaanid pole veel täpselt paigas.

«Sardiinia oli maa poolest huvitav, lisaks oli sellel rallil üle 400 km kiiruskatseid. Ainuüksi ühel päeval sai sõidetud 210 km kiiruskatseid. Eestis on tavaliselt kahel päeval toimuv ralli poole lühem,» rääkis ta. «Hispaanias oli samuti väga huvitav: seal sõideti pool rallit asfaldil. Eestiga võrreldes oli seegi hoopis teistmoodi kogemus.»

Maarendi hinnangul pole rallisõit füüsiliselt ülemäära koormav. «Seda ma võin küll ütelda, et spetsiaalset trenni ma selle jaoks ei tee – pole tundnud selleks vajadust. Oluline on, et oled vaimselt valmis ja enne rallit korralikult välja puhanud,» sõnas ta. Sama lihtsalt rääkis ta ka võidusõiduga paratamatult kaasas käivast riskist. «Sõidu ajal pole sellistele asjadele mõtelda aega. Võib-olla esimesel aastal, kui kihutasid metsa vahel 180 km/h, tekkis teistsugune tunne.»

Rallisõit on kallis, õigupoolest väga kallis harrastus. Maarend ei tahtnud rahast kuigi pikalt rääkida, kuid märkis, et elu jooksul on tööd tehtud ning kõike, mis selle ajaga teenitud, pole mõtet nii-öelda teise elusse kaasa võtta. Inforegistri andmetel on Maarend nelja ettevõtte juhatuse liige.

Kulda ja karda pole Maarend ja Kapp rallisõiduga võitnud. Kuid vähemalt mõnel Eesti võistlusel sooviks ta tänavu jõuda esikolmikusse. Peale selle, et meeste sõiduoskus peaks kogemuste lisandudes paranema, võib ka kodune konkurents jääda eelmiste aastatega võrreldes hõredamaks.

«Olen kuulnud, et mitu meest, kellel ralliauto olemas, tegelikult ei sõida… Tegemist pole odava lõbuga ja kõik ei vea rahaliselt välja. Piisaval hulgal sponsorite leidmiseks on Eesti liiga väike,» nentis ta.