«Kartsin teda väga ja tegin kõik, mis ta teha käskis,» tunnistas üle kahe kuu juhututtava orjuses olnud mees. «Mina ei olnud sellega (orjaks jäämisega – J. V.) nõus ja hakkasin vastu. Ma tahtsin koju tagasi minna,» ütles Andres (nimi ohvri kaitseks muudetud – J. V.) eelmise aasta juulis politseinikele, kes teda kuriteos kahtlustatavana üle kuulata soovisid. Kuigi esialgu kahtlustati Andrest varguses, said uurijad jälile täiesti enneolematule kuriteole.

«Aga minu vastuhakkamine lõppes sellega, et Ingvar Kaunissaare kutsus mingi auto meile järele ja sõidutas mind metsa. Õues oli pime ja ma ei oska seda kohta, kuhu me sõitsime, kirjeldada. Metsas võttis Ingvar Kaunissaare alumiiniumist kurika ja hakkas mind peksma. Ta lõi mind vasakule poole seljale, vasakut jalga ja näkku. /…/ Kui Ingvar mind kurikaga lõi, siis ma kukkusin maha ja ta lõi mind ikka edasi. /…/ Pärast seda, kui Ingvar Kaunissaare mind kurikaga peksis, kartsin ma teda väga ja tegin kõik, mis ta teha käskis.»

See on Andrese kirjeldus, kuidas juhututtav Ingvar Kaunissaare (22) ta orjastas. Kirjeldus, kuidas täiskasvanud, orjastajast kuus aastat vanem mees oli nii ära hirmutatud, et ei julgenud isegi juhuslikult vabadusse pääsenuna põgeneda. Loo jutustamiseks lähme tagasi aega, mil Kaunissaare ja Andres tutvusid.

Uks, mille taha oli lukustatud orjastatud mees. Kohtutoimik

Veidi pärast 2014. aasta 1. juuli keskööd pidas politsei Audru-Tõstamaa-Nurmsi teel kinni rollerijuhi. See rollerijuht oli Andres ning ta oli joonud. Joonud nii palju, et politsei tuvastas tal kriminaalse joobe. Pärnu maakohus saatis ta selle teo üle neljaks kuuks Tallinna vanglasse järele mõtlema.

Samal ajal viibis vanglas Ingvar Kaunissaare, kelle Pärnu maakohus oli saatnud sinna varguse eest. See ei olnud tema esimene, ja nagu praeguseks teada, ka kaugeltki mitte viimane kuritegu. Pärnumaa mehed Andres ja Kaunissaare viibisid samal ajal vanglas viis päeva ning said tuttavaks. Seejärel viidi Kaunissaare edasi Jõhvi vanglasse. Andres istus oma aja lõpuni ning läks siis tagasi koju, ühte väiksesse Pärnumaa külla, kus ta koos emaga elas.

Veidi vähem kui kaks aastat hiljem, 2016. aasta aprilli viimastel päevadel ilmus Kaunissaare Andrese kodumaja ukse taha. Ta pakkus Andresele tööd Soomes. Andres oli huvitatud ja läks kohe Kaunissaarega Pärnusse kaasa. Kaunissaare viis Andrese majja, kus peale tema enda elasid ka tema elukaaslane ja laps.

Kaunissaare pere elas Pärnus kahekordses majas, milles nad üürisid ruume esimesel korrusel. Majaomanik ise elas sealsamas. Kaunissaare juhatas Andrese maja teisele korrusele, kus olid remondis toad. Samal ajal viibis seal ka majaomaniku sõber, kes pärast ühist viinavõttu sinna ööseks magama jäi.

Mõni tund hiljem leidiski aset loo alguses kirjeldatud peksmine metsas. Kaunissaare peksis Andrese läbi ja viis ta tagasi majja. Andres läks maja teise korruse remonditavasse tuppa ning jäi põrandale magama. Hommikul ärgates kohtus ta seal ka majaomaniku sõbraga, kellele ta midagi rääkida ei julgenud – tema vaim ja vastupanu oli selleks hetkeks murtud.

Andrese näol peksu jälgi näinud, uuris majaomaniku sõber selle kohta Kaunissaarelt. Viimane valetas talle, et hoopis Andres olevat talle mingid kambajõmmid kallale saatnud. Järgmisel päeval majaomaniku sõber lahkus. Majaomanikule teadmata pani Kaunissaare sel päeval Andrese ruumi ukse ette tabaluku. Peale vaimse allasurutuse oli Andres nüüdsest ka füüsiliselt orjastatud.

Madratsi ja lauahunnikuga remonditav tuba, kus meest kinni hoiti. Kohtutoimik

Kaunissaare andis talle süüa korra päevas, vett viis pudeliga. Andrese sõnul oli tal pidevalt nälg. Teda ei lastud isegi tualetti, mis tähendas, et ta pidi urineerima pudelisse. WCsse pääses ta vaid siis, kui oli vaja käia rahvakeeli öelduna number kahel ning sedagi siis, kui Kaunissaare teda laskis.

Ajapikku täitus ruum uriini täis pudelitega ja seal levis hais. Tegelikult haises ka Andres ise – olid tal ju pidevalt seljas needsamad riided, millega ta kodust tulnud oli, ning pesta sai ta end harva.

Kolm nädalat pärast vangistuse algust jõudis Kaunissaare selleni, mis eesmärgiga ta Andrese orjastanud oli. Ta tahtis Andrese nimele võtta laene ning tehnikat, mida siis kohe maha müüa.

Esimesel korral sõitsid nad autoga Tallinna Mustika keskusesse. See oli 19. mail. Esmalt ostis Andres Kaunissaare käsul järelmaksuga nutitelefoni Tele2st ning seejärel sõlmis lepingu OÜga Koduliising, et soetada teler.

Neid asju Andres endale loomulikult ei saanud ning mingit plaani nende eest tasuda polnud ka Kaunissaarel. Nad sõitsid tehnikaga tagasi Pärnusse ning rohkem Andres seda ei näinudki.

Koju naasnuna avastasid mehed, et majaomanik oli Andrese ruumi tabaluku vahetanud enda oma vastu ning Kaunissaarel sinna enam pääsu polnud.

See teda aga ei seganud: pani Andrese samas majas ühte teise, eelmisest veel kehvemas seisus ruumi, mida sai samuti väljast lukustada. Seal oli vaid madrats ja lauahunnik.

Järgmisel päeval viis Kaunissaare Andrese Maksimarketisse, kus lasi tal vormistada Säästukaart Plussi. Sellelt võttis ta kohe välja 200 eurot ning andis selle Kaunissaarele. Kolm päeva hiljem sõitsid nad Haapsalusse, kus Kaunissaare sundis Andrest ostma nutitelefoni Elisa esindusest.

Päev hiljem, 24. mail taotles Kaunissaare interneti kaudu Andrese nimel 1000 eurot kiirlaenu Credit24st. Selle kättesaamiseks pidi ta Andrese isikutuvastuseks korraks Pärnu postikontorisse viima.

Siis tuli Kaunissaare tegemistesse kuuajaline paus. 17. juunil viis Kaunissaare Andrese ehitusseadmete rentija Ramirent Pärnu esindusse, kust Andrese nimele laenutati mootorlõikur ja lõikekettas. Mõni päev pärast seda viis Kaunissaare Andrese uude tehnikapoodi, ent sealt ta enam krediiti ei saanud, sest tal olid tekkinud esimesed maksehäired. Rohkem Kaunissaare Andrese nimele laenu enam võtta ei saanud.

Selle aja jooksul nägi Andres mingil hetkel, kuidas ruumist välja saada. Nii sai ta omapäi käia WCs ning õues, ent põgenemisplaane tal ei olnud. Selleks oli ta hirm Kaunissaare ees liiga suur, ja põhjusega, sest kui ta kord Kaunissaarele ruumist väljas käimisega vahele jäi, lõi orjastaja tal kulmu lõhki.

Kuni ühel päeval avastas majaomanik Andrese ja käskis tal ära minna. Andres ütles seepeale, et kardab minna, sest Kaunissaare teab, kus ta elab, ning tuleb annab talle peksa, ent majaomanik jäi oma sõnadele kindaks.

«Mulle jäi mulje, et Andres sõltus täielikult Ingvarist. Ta oli nagu pärisori,» meenutas majaomanik hiljem toda päeva. See oli 13. juuli.

Pärast põgenemist seikles Andres mõnda aega ringi, sest tal ei olnud raha. Ööbis pargis ja veetis päevad, kus sai. Mingil hetkel pääses ta siiski koju.

Politseis hakkas lugu lahti hargnema pärast seda, kui Ramirent nende poole pöördus, sest Andres ei olnud tagastanud tööriistu. See oli ligi pool kuud pärast Andrese vabadusse pääsemist ehk juuli lõpus. Esialgu kutsutigi Andres ülekuulamisele kahtlustatavana, ent kui ta suu avas, tulid välja loo võikad detailid.

Uurimise käigus kuulati üle mitu inimest, kaasa arvatud Kaunissaare elukaaslane, majaomanik ja majaomaniku sõber, kes Andresega kokku olid puutunud. Kuigi kõrvaltvaatajale võib näida arusaamatu, kuidas nood ei mõistnud, et Andres on Ingvari ori või et ta üldse seal majas elab, on selles loos nüansse, mis pigem kinnitavad nende süütust, kuid mida kõiki pole võimalik lehes selgitada.

Selge on see, et nad puutusid aeg-ajalt Andresega kokku, ent pole võimalik kindlaks teha, kui teadlikud nad Andrese olukorrast olid. Seda enam, et Kaunissaare polnud agressiivne vaid Andrese suhtes.

Seda kinnitas ka asja menetlenud Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Gardi Anderson, kelle sõnul said asjaosalised Andresest teada juhuslikult. «Selliseid andmeid, mis oleks nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, ei tuvastatud,» sõnas Anderson.

Kaunissaare endal süüd ei näinud, tema rääkis uurijatele hoopis teistsuguse loo, mis ei haakunud Andrese, Kaunissaare elukaaslase ega majaomaniku ütlustega. Kohtus nõustus ta siiski kokkuleppemenetlusega ning süüdimõistmisega inimkaubanduses, kelmuses ja varguses (ta oli majaomaniku tagant ehitustehnikat varastanud).

Kõigi nende kuritegude eest määrati talle karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust. Kohus rahuldas ka kõikide kelmuse ohvriks langenud firmade tsiviilhagid, mis tähendab, et pärast vanglast vabanemist peab Kaunissaare hakkama ise kõiki võlgu tagasi maksma.

Andersoni sõnul polnud Kaunissaare teinud ühtegi sammu, et Andrest Soome tööle saata, nagu oli lubanud. «Võttes arvesse tema varasemaid süütegusid, on näha, et tegemist oli isikuga, kes ka varem oli teiste isikute vahendusel või teisi isikuid ära kasutades toime pannud sarnaseid varavastaseid kuritegusid. Sellest tulenevalt on alus arvata, et kannatanu vahendusel kuritegude toimepanemine võis olla eesmärgiks algusest peale,» ütles Anderson.

Toimetus üritas ühendust saada ka Andresega, kuid see ei õnnestunud. Küll saime jutule Andrese emaga, kelle sõnul pole poeg tallegi rääkinud kõigest, mis temaga tolle kahe kuu jooksul juhtus.

LISALUGU1

Kaunissaare on ka ise olnud vägivalla ohver

Loo peategelase Ingvar Kaunissaare esimene kokkupuude kuritegevusega oli üsna varajases nooruses. Nagu hilisemad vägivallatsejad sageli, polnud temagi alguses mitte kurjategija, vaid ohvri rollis. Põhikoolis olid kaks poissi ta vägisi tualetti viinud ning lõiganud juukselõikusaparaadiga tema juukseid. Seejärel lükkasid nad ta klassiruumi, alandades teda teiste õpilaste ees.

Mõni aasta hiljem, ikka veel alaealisena, oli ta juba ise vägivallatseja, pekstes ohvrit käte ja jalgadega. Samuti käis ta mitu korda poes vargil. Pärast kolmandat süüdimõistmist kohtuski ta Andresega. Vahepeal jõudis ta korra veel vanglas olla, sest jäi taas vahele varguste ja kelmustega. Pärast Andresega seotud kriminaalmenetluse lõppemist mõistis Tartu maakohus Kaunissaare taas süüdi varguses, millega pikendati tema senist karistust neljale aastale.

LISALUGU2

Tele2 hinnangul saaks krediidireegleid paremaks muuta

Kuna selles loos võeti mitu korda laenu või krediiti inimesele, kes tegelikult polnud võimeline seda tagasi maksma, uuris Postimees mitmelt kahju saanud ettevõttelt, kas neile tuleks anda suuremad võimalused ja kohustused kliendi krediidivõimekuse hindamiseks. Tele2 Eesti kommunikatsioonijuhi Liina Liivi hinnangul saaks olukorda parandada küll.

«Kindlasti väheneksid riskid, kui ettevõtetele võimaldatakse ülevaade sotsiaalmaksu laekumistest. See oleks vahend, millega on võimalik paremini hinnata kliendi krediidivõimelisust, samuti aitaks see järgida vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kuid otsus teha sotsiaalmaksu laekumiste info avalikuks on kindlasti ühiskondliku kokkuleppe küsimus,» ütles Liiv.

Credit24 võlahalduse osakonna juhi Merle Laurimäe sõnul suhtuvad nemad krediidikelmustesse väga tõsiselt ning on kehtestanud kontrollmehhanismid nende ärahoidmiseks. «Kuid üksikuid juhtumeid välistada ei saa. Toetame positiivse krediidiregistri ideed ja seetõttu oleme ka üks selle asutajaliikmetest,» ütles Laurimäe.

Elisa suhtekorraldusjuhi Marika Raiski sõnul järgis ettevõte kliendile seadet järelmaksuga müües krediidireegleid.

«Kliendil puudusid maksehäired ja krediidilimiit oli tunduvalt suurem kui väljastatud seadmete maksumus. Kui klient ei teavita teenindajat sellest, et teda sunnitakse seadet ostma ja lepingut sõlmima, siis pole Elisal kahjuks võimalik tuvastada kellegi käsul või sunniviisiliselt tehtud kelmust. Meil on olnud ka juhtumeid, kus klient on teavitanud, et ei soovi tegelikult ise seadmeid osta ning lepingute sõlmimine on kohe peatatud,» lausus Raiski.

Tema sõnul lõpetas Elisa, olles saanud avalduse kriminaalmenetluse algatamise kohta, kohe kannatanu nimel vormistatud lepingu. Hiljem mõistis kohus tsiviilhagi korras kõik summad Elisa kasuks välja juba Ingvar Kaunissaarelt.