eljapäeva, 14. juuli õhtul kell 22.03 lööb taevas Nice’i ranna kohal särama. Üles lendavad üha uued ja uued raketid.

Õhkkond on lummav – merelained randuvad tasaselt, öises taevaavaruses võtab võimust värvide mäng. Tähistatakse Prantsuse rahvuspüha – Bastille’ vallutamise aastapäeva.

„Suurim ilutulestik, mida näinud olen,“ mõtiskleb Rainer Sternfeld. Ta sai tuntuks Vabadussõja võidusamba kaasautorina, praegu tegutseb ta Silicon Valleys IT alal, on energeetika- ning kliimavaldkonda teenindava andmetöötlusettevõtte Planet OS asutaja ning podcast’i „Globaalsed eestlased“ saatejuht.

Raineriga koos naudivad vaatemängu abikaasa Anu ja kaks tütart, üks nelja- ja teine kuueaastane.

Sternfeldi pere moodustab murdosa rahvamassist, kes on kogunenud Nice’i kuulsaimale tänavale, Inglite lahe ääres looklevale promenaadile. Promenade des Anglais, kohalike jaoks lihtsalt La Prom, kaardub seitsme kilomeetri pikkuselt lahe ääres: meri, mõnikümmend meetrit kiviklibust rannariba, siis paari meetri kõrgune kaldarinnatis, millel jalakäijate ja jalgratturite rajad, siis mitmerealine autotee ning teisel pool teed majad: restoranid, kohvikud ja hotellid.

Pidustuste tõttu on autotee suures osas suletud ja nii on La Promile ja rannaribale kogunenud umbes 30 000 pealtvaatajat.

Tehnoloogiapargi tudengid peavad piknikku
Seekord viibib Nice’is ka suurem hulk Eesti IT-tegelasi. Linnast edelasse jääb Euroopa suurim tehnoloogiapark Sophia Antipolis. Seal toimub Euroopa Innovatsiooniakadeemia (EIA) , kuhu on kogunenud ligi 400 õppurit mitmekümnest riigist, sealhulgas kuus Eestist.

Tegemist oma omalaadse suvekooliga, mis sai Alar Kolgi juhtimisel alguse Tallinna Tehnikaülikoolist ning toimub nüüd ka Prantsusmaal ja Itaalias. Kolk on EIA direktor.

Õppurid jagatakse tiimidesse, kes loovad rahvusvaheliste ekspertide juhendamisel kolme nädalaga uudseid tooteid ja teenuseid. Kohal on tippülikoolide ja suurfirmade esindajad üle ilma – Google’ist Amadeusini, Berkeleyst Stanfordi ülikoolini.

Innovatsiooniakadeemia juhtmentorite ringi kuuluvad lisaks Sternfeldile ka Jana Kukk SEBst, riskiinvestor Marek Kiisa ja Arengufondi juht Pirko Konsa. Kõnelejate ja valdkonna mentoritena tegutseb punt teisigi edukaid noorema generatsiooni ettevõtjaid Eestist, näiteks Mattias Liivak Fortumost ja Veiko Paalandi Bondorast.

Rahvuspüha tõttu olid ka mentorid otsustanud veidi vabamalt võtta ja õhtuks randa piknikule minna. Kella 20.30 paiku sätitaksegi piknik ühe võrkpalliplatsi juurde üles. Igaüks toob kaasa söögi- ja joogipoolist. Eestlastest osaleb kümmekond inimest.

Mõned osalejad, nende seas ka Eesti andmeteadur, Bondora andmekaeve spetsialist Konstantin Tretjakov, otsustavad pikniku vahele jätta ja sõita 45 kilomeetrit edela pool asuvasse Cannes’i. Seal toimub ilutulestiku festival. Tretjakov usub, et see on vingem kui Nice’i oma.

Lisaks mentoritele on Nice’i rannapromenaadile rakettide šõud vaatama saabunud ka terve hulk EIA tudengeid. Selleks hetkeks on nad juba kaks nädalat ninapidi koos olnud ja üksteist tundma õppinud. Ühte kaheksaliikmelisse seltskonda kuuluvad ka kolm noort eestlast Tallinna Tehnikaülikoolist: Rickard Kruusberg, Hans-Joosep Lahe ja Janno Jõulu.

Samal ajal kui Sternfeld koos pere ja kolleegidega piknikku peab ning Kruusberg, Lahe ja Jõulu ilutulestikku oodates mööda rannaäärt jalutavad, väntab paar kilomeetrit ida pool üks mees jalgratta seljas. Tema nimi on Mohamed Lahouaiej-Bouhlel, 31 aastat vana, pärit Tuneesiast, aga elanud viimased üksteist aastat Prantsusmaal. Turvakaamerate salvestised kinnitavad hiljem, kuidas Lahouaiej-Bouhlel jõuab valge veoauto juurde, paneb jalgratta veoauto furgooni, istub kabiini, käivitab mootori ja hakkab sõitma. Kell on 21.34.

Ilutulestik algab kell kümme ja kestab umbes pool tundi. Rahvas plaksutab. Inimesed naeravad, jutlevad, klõpsivad endast pilte. Mõnedki noorpaarid kallistavad ja musitavad. Suveõhtu on ilus ja tuju on kõigil hea.

Raineri tütred jäävad uniseks. Pere ajab veel kümmekond minutit piknikulistega juttu, korjab 22.30 paiku oma asjad kokku ja hakkab tasapisi mööda randa kodu poole liikuma.

Raineri pere elab vanalinna servas, piknikupaigast umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Vetelpäästetorni juures ületavad nad promenaadi ja jõuavad vanalinna. Mõned tänavad on nii kitsad, et kaks autot kõrvuti ei mahu.

Mees jalgrattaga istus kaubiku rooli
Mohamed Lahouaiej-Bouhlel on sellel hetkel Magnanis, see on promenaadist vahetult põhja poole jääv linnaosa. Ajast, mil ta kaubiku rooli istus, on möödunud tund. Mida ta vahepeal tegi, kus passis? Ei ole võimalik, et ta kogu see aeg sõitis, sest vahemaad pole ju üldse suured.Politsei seda ei tea või vähemalt veel ei avalda.

Riiklikel pühadel on Prantsusmaal rasketel veoautodel keelatud sõita ja promenaadile ei tohi rohkem kui 3,5 tonni kaaluvad veoautod üldse tulla. Aga Bouhlel valib tee, kus veoauto äratab vähem kahtlust. Magnan oli kunagi Nice’i eeslinn, kaluriküla, mis muutus kallite villade rajooniks. Siin olid kunagi uhked majad ja väikesed ärid, aga nüüd käib siin ehitusbuum. Villade omanikud müüsid oma majad maha ja kruntidele on kerkinud hoopis 7–10kordsed hooned. Käib lakkamatu ehitus, tee ääres on torud, hunnikud ehitusmaterjalidega, edasi-tagasi sõeluvad traktorid, alailma veetakse midagi või kolitakse kedagi. Siin ei jää veoauto silma.

Bouhlel jõuab Rue de la France’i ja Rue Lenvali ristile. Vasakut kätt jääb Ibise hotell, väike võileivabaar ja ehitusplats, mille ääres vedelevad maas tühjad kohvitopsid, ravimipakendid ja suitsukonid. Bouhel keerab kitsale Rue Lenvalile, kust paistab juba promenaad ja meri, sõidab mööda lastehaiglast – kõrgest hoonest, kuhu jõuavad samal õhtul tema ohvrid.

Kell 22.45 pöörab terrorist promenaadile. Ta teeb kerge ringiga vasakpöörde, paremat kätt jääb meri, rand valgete rannatoolide ja varjudega, vasakul pool on palmirida, mis kaht sõidusuunda lahutab.

Seltskond Eesti tudengitega on sel hetkel promenaadil Magnani bussipeatuse lähedal, see on 500 meetrit kohast, kus Bouhlel mere äärde pööras. Siin pole veel suur­üritusteks püstitatud liiklustõkkeid nagu eespool. Nad on ühed esimesed, keda Bouhlel oma veokiga rammib: enamik pidutsejaid jääb teisele poole liiklustõkkeid. Rickard ja Hans-Joosep ei jõua eemale hüpata, veok sõidab neile otsa.

Janno pääseb üle noatera. Ta hüppab instinktiivselt üle piirde, mis eraldab kõnniteed rannast, ja saab kividele maandudes haiget. Rinnus valutab.

Auto mõrtsukaga roolis jätkab teed. Bouhlel sihib kõnni- ja jalgrattarada ning ainult vahel, kui mõni bussipeatus või pink ette jääb, keerab takistuse vältimiseks sõiduteele, et siis uuesti rahvarohkele kõnniteele manööverdada.

Surma saab Narvast pärit Tatjana Muhamedova. Koos abikaasa Valeri ja kahe tütretütrega on ka tema tulnud ilutulestikku vaatama. Valeri saab ajupõrutuse, vanem lapselaps raskemalt vigastada, noorem pääseb väiksemate vigastustega.

Sama ajal perega kodu poole jalutav Rainer kuuleb selja tagant kõminat: tohutu jooksuplagin, nagu kümned inimesed plaksaksid korraga plätudega munakividele. Rainer ja Anu usuvad, et küllap on see mingi „tüdrukute õhtu“, kus noored tänavatel ringi hullavad. Nad hoiavad teeserva, et lapsed jooksjatele jalgu ei jääks.

Tulistamine, karjumine, jooks
Ühel hetkel paanikas rahvasumm enam edasi ei liigu, sest kaks kitsast tänavat koonduvad üheks kitsaks. Lasud kostavad edasi.
Siis kuuleb Anu tulistamist. See peab olema üsna lähedal, sest lasud on selgelt kuulda. Kitsad vanalinnatänavad valguvad täis paanikas tormlevaid inimesi. Kõik jooksevad nii kiirelt, kui saavad, hirmunud näod peas.

„Me ei teadnud, kust oht varitseb, sest me ei teadnud, mis oli juhtunud – see oli kõige keerulisem,“ ütleb Rainer.

Keegi kuskil karjus, et trammis oli pomm. Rainer haarab sülle suurema tütre, naine noorema. Nad tõttavad rahvasummaga kaasa.

Ühel hetkel paanikas rahvasumm enam edasi ei liigu, sest kaks kitsast tänavat koonduvad üheks kitsaks. Lasud kostavad edasi.

Suuremale tänavale jõudes ei tea Rainer, kas on ikka tark teed ületada, muutudes kergesti sihitavaks. Peas trummeldab ainult üks küsimus: kus varitseb oht? Aju töötab kiiresti ja nad teevad abikaasaga otsuse, mis tundub parima ellujäämistaktikana: nad hargnevad. Kui juhtub kõige hullem, siis jääb vähemalt pool perekonda alles …

Anu jookseb noorema lapsega üht ja Rainer vanema lapsega teist teed kodu suunas.

Promenaadil jätkub terror. Üksik mootorrattur üritab mõrtsukautot pidurdada, aga tulutult.

Umbes 23.00 peatavad politseinikud Lahouaiej-Bouhleli luksushotelli Le Hyatt Regency Nice Palais de la Méditerranée ees. Selleks ajaks on ta autoga kihutanud 1,7 kilomeetrit ja vigastanud sadu inimesi, neist kümneid surmavalt. Politseinikud lasevad mõrtsuka maha. Masina kabiin meenutab sõelapõhja.

Rahva seas kasvab paanika. Seda võimendab paukudest tekkinud hirm.

Vigase roidega Janno ootab kiirabi, mille saabumiseni kulub aega. Sellistel puhkudel tundub aeg sageli venivat. Meedikute saabudes aitab Janno tõsiselt viga saanud Hans-Joosepi autole. Rickardit, kellega koos käis ta juba Reaalkoolis, ta enam aidata ei saa.

Janno helistab koju ja teatab juhtunust.

Ta käib ka haiglas kontrollis, kuid ei pea seal pikalt olema. Küll aga on ta šokis. Tema vanemad kaaluvad isegi poja toetamiseks Nice’i sõitmist. Psühhoterapeudist ema Marju Jõulu räägib hiljem Ekspressile, et nad mehega on tänulikud, et neile laps alles jäi, aga leinas ja šokis Rickardi pärast.

Rong ei sõitnud Cannes’ist Nice’i
Nice’i ilutulestiku asemel Cannes’i valinud Konstantin istub kell 23.30 oma kaaslasega Cannes’is rongi, et tagasi Nice’i sõita. Tulevärk oligi võimas olnud! Nad on rahul ja õnnelikud. Konstantin on ka varem Cannes’is ilutulestikušõul käinud – see on eriline, sest seal on süžee ja muusika, ning seetõttu peab ta seda huvitavamaks kui tüüpilist „pidulikku tulistamist“.

Üks peatus enne lõppjaama kõlab valjuhääldist, et rong peatub. Teadmata ajaks. „Nice’i sissesõit on igalt poolt kinni.“ Reisijad saavad teada, et tõenäoliselt tuleb neil magada rongis või otsida takso.

Kell 0.05 paiku jõuavad Rainer ja Anu koju. Nad panevad kohe teleka käima ja avavad kohaliku netilehe. Esialgne info on lünklik ja pole aru saada, kui tõsine olukord on.

Rainer muretseb. Ta teab, et osa piknikuseltskonnast jäi randa maha! Mees avab Facebooki ja küsib, mis juhtus. Keegi sõpradest-tuttavatest ei vasta.

„Mis juhtus?“ küsib vanem tütar.

„Midagi halba,“ on ainus, mida Rainer talle öelda suudab.

Ta paneb teleka kinni, kuni lapsed tuttu jäävad.

Kell 0.25 (siin ja edaspidi Eesti aja järgi) saab välisministeeriumi seireosakond Tallinnas telefonikõne Nice’ist: „Kõik inimesed jooksevad, mis toimub?“

Tegemist on ööpäev läbi töötava üksusega, mis hoiab silma peal kõigil olulisematel uudistel kogu maailmas. Nagu alati on öövalves üks inimene.

Kell 0.34 saadab seiretöötaja laiali ingliskeelse lühisõnumi viitega uudisteagentuurile Reuters: „Truck plows into crowd in France. Many injured?“ (Prantsusmaal sööstis veoauto rahvamassi. Paljud vigastatud?“)

SMSi saavad välisministeeriumi tipptöötajad, aga ka näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Taavi Rõivas. Rõivas viibib parajasti Mongoolias, kuhu on kogunenud liidrid üle maailma. Ilves on kodutalus Ärmal ning on toimunuga juba kursis, sest surfab internetis. Ta saadab Twitteris teele ka esimesed kaastundeavaldused.

Hiiumaal puhkav välisminister Marina Kaljurand pole veel magama läinud. Ta mõistab, et asi on tõsine: „Meie seiresüsteem ei saada tühiseid sõnumeid.“

Kaks minutit hiljem läheb elektronkirjana teele Reutersi uudislugu toimunust.

Ametnike kiired tunnid
Enamik terrorirünnakuid toimub kohtades, kus pole eestlasi. Või on läinud nii, et eestlased ei ole viga saanud.

Näiteks ei saanud ükski eestlane viga, kui kaks enesetaputerroristi lasid end 22. märtsi hommikul õhku Zaventemi lennujaamas Brüsselis. Tol päeval Nordicaga Belgiasse lennanud 39 inimesel vedas. Lend suunati ümber Liege’i. Ükski eestlane ei saanud viga ka 28. juunil, kui plahvatused kärgatasid Istanbuli lennujaamas.

Aga seekord on asi hullem. Telefonikõnede vool ministeeriumi aina kasvab. On sõbralikke, aga ka väga murelikke kõnesid. Näiteks üks inimene teatab, et ta on jõudnud tagasi hotelli: „Meiega on kõik korras.“ Teine aga – ahastav ema – kurdab, et ta ei saa ühendust oma tütrega.

Seiretöötaja võtab ühendust välisministeeriumi kantsleri, endise luurejuhi Rainer Saksaga ja Pariisis asuva saatkonnaga.

„Kui kuulsime, et sündmuskohal oli kolmekümnene grupp eestlasi, läks tõenäosus suuremaks, et keegi võis viga saada,“ ütleb konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa. Tema viibib Nice’i sündmuste ajal puhkusel välismaal ja elab üle kerge ehmatuse, kui järgmisel päeval jääb metroorong seisma ning kõlaritest tuleb teade, et toimus intsident. Õnneks ei midagi tõsist.

Umbes kella poole ühe paiku kavatseb Delfi tegevtoimetaja Tarmo Paju magama minna, kuid otsustab veel ühe meili ära saata.

Ta avab arvuti, näeb uudiseid Nice’is toimunust ja jääb üles kogu ööks. Kell 0.57 alustab ta esimese veebiuudise kirjutamist, kümme minutit hiljem on see Delfis üleval.

Anu ja Rainer Sternfeld saadavad oma vanematele Eestisse sõnumid, et nendega on kõik korras. Tütred magavad ja mees sukeldub veebi. Ta püüab välja selgitada kõigi ülejäänud EIA mentorite ja tudengite asukohad. Sel ööl magab ta vaid kolm tundi – uinub siis, kui kõik tema tudengid on üles leitud.

Tööd alustab ka EIA: luuakse keskkond, kuhu kõikidel tudengitel palutakse endast kohe teada anda. Neile saadetakse telefonile sõnum. Tasapisi hakkab andmebaas täituma: mentorid ja tudengid annavad teada, et nendega on kõik hästi.

Mõne tunniga on koos 230 nime.

Tudengeid on aga koos mentorite ja korraldajatega kokku üle 450 inimese.

On selge, et kõik tudengid ei olnud rannas. Mõni magas ja lülitas telefoni välja või pani hääletule. Kuid mõned võisid ka viga saada.

Liigub palju infomüra
Pariisis näitas kell 15. juuli varahommikul 4.10, kui helises Eesti saatkonna diplomaadi Kadi Metsandi (42) telefon. Kadil oli olnud tore õhtu. Talle oli Pariisi külla sõitnud sõbranna, kellega koos tähistati Bastille’ päeva. Plaan oli nädalavahetusel sõbrannale Pariisi näida.

Aga see jäi ära. Talle helistati Tallinnast välisministeeriumist.

Tuli hakata haiglaid läbi helistama ja võtta ühendust Prantsuse kriisikeskusega. Ja otsida välja nende eestlaste nimekiri, kes olid välisministeeriumile teada andnud, et elavad Nice’is. Välisministeeriumi ametnikud võtsid kõigiga ühendust ja küsisid, kas nendega on korras. Kadi sai teada, et enamik EIA eestlastest tudengeid oli 14. juulil hoopis Torinos. Nice’is oli neid olnud kuus.

Kell 5.20 saab välisministeerium Pariisi saatkonnast sõnumi, et Prantsuse kriisikeskus andis teada kahest võimalikust Eesti päritolu vigastatust.

Kell 6.04 küsib tuttav Delfi juhilt Tarmo Pajult sotsiaalmeedias: „Ma ei tea, kas olete juba kursis, aga seal Nice’is sai ka paar eestlast surma.“

Infoallikas teatab, et üks hukkunu oli Rickard Kruusberg, teisena aga ütleb nime, mis pole hiljem ühestki vestlusest läbi käinud. „Kui ma nüüd läbi müra aru sain kirjapildist õigesti,“ lisab allikas.

Välisministeeriumi pressiesindaja Maria Belovas ei oska küsijatele veel midagi öelda. Ta ei kinnita kellegi viga saamist ega hukkumist, sest riigiameti esindajana ei tohi väljastada tõestamata teavet.

Seetõttu avaldab rahvusringhääling kell 7.50 BNSi uudise „Esialgsetel andmetel Nice’i rünnakus eestlased kannatada ei saanud“.

Selleks ajaks on teada, et surma sai 80 ja vigastada vähemalt 100 inimest.

Alles kell 9.51 teatab ERR, et välisministeeriumi on teavitatud kolmest vigastatud Eesti kodanikust seoses Nice’i terrorirünnakuga.

Lääne-Euroopasse reisides ei viitsi eestlased end välisministeeriumi leheküljel registreerida. Kohustust ju ei ole – Schengeni viisaruumis võivad inimesed vabalt ringi reisida.

14. juulil on end Prantsusmaal viibijatena registreerinud vaid 29 eestlast. Neist 4 turistidena, ülejäänud 25 on seal alalised elanikud.

Nende 29 inimesega võtab ühendust Eesti saatkond Pariisis, sest nende kontaktandmed on olemas. Ülejäänutega on asi keerulisem.

Reedel kell 8.46 loob konsulaar­osakonna sekretär Exceli faili „Nimekiri“. Selles on veerud Nice’is viibijate nimede, sünniaegade, isikukoodide, telefoninumbrite, meiliaadresside, inimese seisundi ja info andjate kohta.

Andmebaas pole avalik, sest sisaldab delikaatseid isiku­and­meid,ning seal on esialgu rohkelt kontrollimata infot. Keegi ei taha, et korduks 22 aastat tagasi septembris toimunu, kui meediasse jõudis valeteade kapten Avo Pihti ja veel mitme Estonial viibinu pääsemise kohta.

Kell 9.00 toimub Rävala puiesteel välisministeeriumi kümnenda korruse koosolekuruumis esimene nõupidamine.

Teemadeks on, kuidas abistada Nice’is viibijaid, kas sinna peaks mõni diplomaat kohale sõitma, kes selleks sobiks (alanud on südasuvine puhkuste kõrghooaeg) ja millise poliitilise sõnumi peaks ministeerium avalikkusele andma, kas minister peaks Prantsusmaa kolleegile helistama jne.

Nõupidamist juhib Rainer Saks. Kohal on kümmekond inimest. Välisminister Marina Kaljurand on küll katkestanud puhkuse, kuid pole veel jõudnud Tallinna, ta osaleb telefoni kaudu.

Rohkelt tuttavaid, sh presidendikampaania juht Andreas Kaju on Kaljurannalt uurinud, kas ta teab midagi täpsemalt. Minister ei oska vastata, kinnitatud info puudub.

Kell 10 algab ministeeriumis järgmine koosolek. Selleks ajaks on failis „Nimekiri“ 70 inimese andmed.

Laupäeva õhtuks pikeneb see 151 nimeni.

Reede hommikul läheb Sternfeld Nice’is koos teiste juhtmentoritega ühiselamusse, kus elab umbes 70 protsenti tudengitest.

Ta kuuleb lugusid, kuidas keegi oli varjunud hotelli, keegi sõbra korteri keldrisse. Keegi oli hüpanud veoki eest ära. Aga ta kuuleb ka, kuidas keegi oli näinud oma kaaslase veoautolt pihta saamist, tänaval ridamisi lebanud laipu …

Õhkkond on rusuv.

Arengufondi endine juht Pirko Konsa on Eesti mentoritest ainus, kelle grupis hukkus tudeng, Ukraina päritolu Mikhail Bazelevsky.

Reedel õhtuks on kadunud neli inimest: tudengid Hans-Joosep Lahe ja Rickard Kruusberg, Narvast pärit Tatjana Muhamedova ja tema lapselaps Svetlana.

Hiljem tekitab segadust Vene diplomaat, kes räägib, et viga sai ka Svetlana õde. Tatjana figureerib mõnes uudises kohati ka Vene kodanikuna, sest tema abikaasal Valeri Muhamedovil on Vene pass ning lapselastel nii Eesti kui kaVene oma.

Laupäeval teatavad Prantsuse võimud, et Svetlana ja Hans Joosepi asukoht on kindel: mõlemad viibivad raskelt vigastatuna haiglas.

Siilats annab maja eestlaste käsutusse
Kadi Metsandi jõuab Nice’i laupäeva keskpäeval. Lennujaamas oli juba ees Eesti aukonsul Marseillest, Dominique Walter Louis Anglès ja kannatanute lähedased. Dominique Anglès on olnud Eesti aukonsul vaid aasta, kuid saanud selle ajaga suureks Eesti-fänniks.

Kui algselt öeldi Bouhleli kohta, et tegu oli hulluks läinud „üksiku hundiga“, siis mõne päevaga on selgunud, et „hundi“ ümber oli ikkagi paras kari.
Käimist ja tegemist oli nii Kadil kui ka aukonsulil palju. Haiglad. Arstidega suhelda. Politseiga suhelda. Suhelda Prantsusmaa terrorismiohvrite fondiga Tõlkida, toeks olla ... Keegi peredest ei osanud prantsuse keelt.

Ärimees Viktor Siilats, kellel on Nice’is maja, mida ta välja üürib, annab selle eestlaste käsutusse.

Siilats viibis ka ise õnnetuse ajal Nice’is, kuid ei olnud rannapromenaadil. Ta kuulis juhtunust siis, kui helistas ärevalt tema tütar Londonist ja küsis, kas isal on ikka kõik korras.

Rickardi ja Tatjana asukoht pole endiselt teada.

Prantsuse võimud on ettevaatlikud. Nad ei taha kellelegi öelda, et nende lähedane on surnud, kui nad pole selles täielikult veendunud. Selleks võtavad nad omastelt DNA-proove. Osa inimesi ei pruugi ju olla surnud, vaid viibivad raskes seisundis haiglas. On välistatud, et kõikidele omastele hakatakse näitama vigastatuid või nende fotosid. Nii Euroopas asjad ei käi.

Esmaspäeval osaleb Kaljurand Brüsselis Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel, mis keskendus riigipöördekatsele Türgis ja terrorismivastasele võitlusele. Õhtul lennukile minnes, et Tallinna tagasi sõita, teab Kaljurand, et Prantsuse politsei ütleb kohe-kohe midagi Tatjana ja Rickardi omastele. Aga veel pole kindel, mida.

Sellistel puhkudel politseinikud ei helista. Kurb sõnum tuleb isiklikult koos kaastundeavaldustega edasi anda. Omaksed kutsutakse politseijaoskonda.

Esmaspäeval kell 22.04 helistab Kadi Metsandi Tallinnasse Kersti Eesmaale ja ütleb, et Nice’is sai surma kaks eestlast.

Perede soovil avalikustab välisministeerium selle teisipäeva hommikul kell 6.30.

Endise konsulaarametnikuna teab Kaljurand, et ministeeriumi jaoks ei ole see lugu veel kaugeltki läbi. Surnukehad vajavad Eestisse toomist, vigastatud ravimist ja samuti koju toimetamist. Palju paberitööd ootab ees.

Väike suletud aed, palju lilli ja mänguasju
Esmaspäev, 25. juuli, üksteist päeva pärast terrorirünnakut. Nice’i südalinn on helge ja turvaline, teeristidel on hoolega maha joonistatud sebrad, autod sõidavad aeglaselt, vastutulijad naeratavad ja noogutavad üksteisele, kohvikutes kohtuvad hommikul vanaprouad, kaasas haukuvad kääbuskoerad. Nice’i südalinnas on tunne, et siin ei saa kunagi midagi halba juhtuda.

Promenaadil, seal, kus Bouhlel 84 inimest surnuks sõitis, käib elu. Õhtuti kogunevad siia taas tänavamuusikud – eelmisel õhtul laulis üks neist nagu Edith Piaf – ja tänavakunstnikud müüvad oma liiga magusaid pilte. Inimesed ei vaata jalgade ette. Paljudel, kes siin promenaadil kõnnivad, on jalas plätud ja nende jalgade alla jäävad suured tumedad laigud. Plekid, lohistamisjäljed ...

Rue des Anglais’ linnapoolses küljes on plats, mille linn on andnud ametlikuks mälestamiskohaks. Väike suletud aed, keskel katusega paviljon. Tänaval valvab rühm automaatidega mundrikandjaid. Vaikne on siin. Ja palav. Siia on toodud pehmeid loomi, kirju, küünlaid, Prantsusmaa lippe ja vähemalt tonn lilli. Palavuses närtsivad mahapandud lilled poole tunniga. Paljud mälestajad lihtsalt nutavad. „Bebe, dans le ciel,“ on keegi kirjutanud väikesele rannast leitud kivile ja maalinud juurde neli kohmakat südant.

Samal päeval seisab maja ees tänaval, kus elas terrorist Bouhlel, suur avatud prügikast. Sellest paistab kilekott Lithiumi pakendiga (Lithiumi kasutatakse psühhiaatriliste häirete raviks), lahustuva kohvi pakk ja tühi õllepurk. Tee ääres seisab väike räpane Mazda: ostke ära, 3500 eurot. Kohalikud räägivad, et kohta, kus Bouhlel lõpuks politsei kuulidele alla andis, loobiti kive, visati tühje pudeleid ja sülitati.

Kui algul öeldi Bouhleli kohta, et tegu oli hulluks läinud „üksiku hundiga“, siis mõne päevaga on selgunud, et „hundi“ ümber oli ikkagi paras kari. Vahistatud on kaks tuneeslast, kes koos Bouhleliga rünnakule eelnenud päevadel koos olid. On leitud juba viiteid, et rünnakut võidi plaanima hakata juba aasta tagasi. Vahi all on ka kaks Albaania päritolu inimest, praeguse info kohaselt hankis Bouhlel nende kaudu relvi.

Ajakirjanikud otsivad infot terroristi tausta kohta. On teada, et Bouhlel tegutses autojuhi-pakikandjana. Oli abielus oma nõoga, neil on kolm last, aga aasta eest läks ta naisest lahku. Tülisid oli palju. Kord, kui naine nõud pesemata jättis, kutsus mees naabrid tunnistama, kui laisk naine tal on. Ja kord vihahoos roojas tütre voodisse.

Viimase aasta elas üksi Nice’i idaosas, Rue Touraine’il. Selles piirkonnas on palju vaeseid. Kunagi olid siin karjamaad ja põllud, kuid pärast teist maailmasõda ehitati siia sotsiaalmajad. Siin elab palju araablasi, aafriklasi, viimasel ajal on hakanud tulema idaeurooplasi. Tänav on trööstitu. Üle tee paistab vana tapamaja, madal hall hoone. Siin ei ole puid, mis annaksid varju, kitsal kõnniteel vedelevad vaid üksikud plaatanipuu lehed eelmisest sügisest. Siin ei ole seda pehmet ja kerget meeleolu nagu Nice’i südalinnas.

Nice ei taha, et kuulus rannapromenaad oleks nagu surnuaed. Elu peab edasi minema. Ja lähebki. Inimesed ujutavad end sinisel merel, joovad promenaadi rannakohvikutes rose’d, istuvad varjulistel pinkidel ja vaatavad merele.

TAHTSIN OMA HIRMU EDASI ANDA KA TEISTELE

Nice’i elanik Carine
Ma aitasin 14. juuli õhtul korraldada Westminsteri hotelli ees ilutulestikku. Olin Promenade des Anglais’ga ristuva tanava nurga lahedal, ja see päästis mu elu.Kui vaatemäng hakkas lõppema, kuulsin tulistamist ja minus tärkas ellujäämisinstinkt. Ütlesin inimestele, põgenege, aga nad ei saanud aru, nad olid tardunud nagu zombid. Hiljem mõistsin , et enamik neist olid ju turistid ja nad lihtsalt ei saanud prantsuse keelest aru.Jooksin kõnnitee suunas ja nägin valget veoautot rahva poole kihutamas. Võis kuulda automaatide tärinat ja näha mootorratturit, kes veoautot jälitas, olgugi et politseinikud samal ajal päästikutele vajutasid. Jooksin Westminsteri hotelli, nägin üht verise näoga asiaati, kuulsin karjeid ja laste nuttu.Sel hetkel tundsin endas uut impulssi: me kõik olime hotelli söögisaalis, kust ei olnud põgenemisteed. Ütlesin inimestele, et siit tuleb minema saada, et ootama jäämine on halb mõte, et võib-olla nii me kõik laseme end tappa. Ma olin esimene, kes välja läks.Olin liiga suures šokis, et nutta, keha oli täis adrenaliini, ja alles siis, kui jõudsin koju, puhkesin nutma. Mõtlesin kõigile neile tundmatutele, kes olid minust maha jäänud ja keda ma olin tahtnud hoiatada, kas nad olid surnud või elus? Juba esimeste laskude ajal olin karjunud, et siin on hädaoht, aga nad arvasid, et see on vaid ilutulestiku heli. Kõik mu lähedased olid hirmul, sest mind ei saanud rünnaku ajal katte. Sellest päevast alates on mul lakkamatud hirmuunenäod ja vähimgi metalne heli paneb hirmust tarduma. Lõikasin end ara kõigist infokanalitest. Silmad valgusid täis vihapisaraid, kui keegi kuskil rääkis midagi terroristi „probleemidest“ siin elus. Mul ei ole enam mingit usku ametivõimudesse. Kui tal õnnestunuks sõita rahva sekka siis, kui ilutulestik veel kestis, oleks ohvriks langenud veel rohkem inimesi. Suur vaatemäng taevas ja paugud oleksid maskeerinud karjeid ja tulistamist.Mis mind kõige rohkem šokeeris, oli inimeste zombilik reaktsioon, kes jäid ootama nagu tapale viidavad kariloomad.Olin ümbruskonnas ainus, kes reageeris, ja tahaksin, et oleksin suutnud oma hirmu edasi anda ka teistele.