lasnamäe skank

Lasnamäe koolis mõnitatud ja istuma jäetud Annika Pärlil soovitasid õpetajad õppimise asemel postitantsijaks minna. Austraalias sai Annikast suure ettevõtte tegevjuht ja osanik.
Annika Pärli (36) ärkab igal argipäeva hommikul oma Mel­bourne’i majas kell 5.45. Mõni minut hiljem istub ta hommikumantlis oma suurde Jeep Compassi. Tõstab autosse kontorirõivad – tavaliselt tumeda ülikonna – ja sõidab spordiklubisse, kus võtab osa rühmatreeningust ja ujub.

Kolm tundi hiljem algab Annikal Tullamarine’is asuvas logistika­ettevõttes Itac Service tööpäev. Annika Pärli on 80 miljoni Austraalia dollari suuruse käibega Itac Service’i tegevjuht. Austraalia äriregistri järgi kuulub talle ettevõttest 2 protsenti. Tema varanduse suuruseks on hinnatud 1,6 miljonit dollarit.

“Töö on vaimselt koormav,” selgitab general manager varast treeningut, “sest minuni jõuavad vaid firma keerulised asjad. Pean ellu viima ettevõtte visiooni ja missiooni, minu ülesanne on teha seda seaduslikult, eetiliselt ja tõhusalt.”

Annika Pärli räägib selges eesti keeles, tema kõnes ei ole võõramaa aktsenti vaatamata sellele, et ta juba 19 aastat tagasi lahkus Eestist.

Miks lahkus ta 17aastaselt?

“See on pikk jutt!” naerab Annika. Tema kõrval istuv ema Ene nii naerune ei ole, sest see pole tüüpiline edulugu.

Mõistust napib, tüdruk!
“Siin koolis ütles kord vene keele õpetaja, et Annika Pärlil pole mõtet koolis käia, sest mõistust napib.” Pikka kasvu tüdruk sobiks ju postitantsijaks!

Sellise kirjaga bareljeef, millel sihvakas jalg põimuks ümber posti, võiks paikneda ühe Lasnamäe kooli seinal, et innustada õpilasi, keda koolis alandatakse ja rumaluse pärast mõnitatakse.

Annika Pärlis ei näinud õpetajad kooli ajal mingit potentsiaali.

Matemaatikaõpetaja teatas, et kui mõistust pole, ei ole Annikal mõtet aega koolile raisata. Oli 90ndate algus, terve Eesti täis stripibaare, kus ta oleks kohe tööd leidnud.

Keegi ei innustanud teda koolis õppima.

“Kui midagi jäi tunnis arusaamatuks, siis ei pühendatud aega, et see põhjalikult lahti seletada, vaid jäeti hoopis pärast tunde – nagu see oleks midagi juurde andnud! Peale enesekindluse languse ei saavutanud nad midagi,” ei ole Annikal midagi head põhikooliajast meenutada.

“Tollal võis õpilasele kõike öelda, keegi ei vastutanud,” täiendab Annika ema Ene.

Ema mõtles hirmuga, mis tütrest saab. Kaheksandas klassis jäigi Annika istuma. See oli ootamatu allakäik, sest segaperekonnast pärit tüdruk valdas nii vene kui saksa keelt. Esimesed neli klassi oli viieline, õppis akordioni.

Üheksanda klassi jättis Annika pooleli. Istus kodus, ei tahtnud midagi teha. 17aastasena saatsid vanemad tüdruku oma peretuttava juurde Šotimaale. Keegi nende perekonnast ei lootnud, et Annikat, kelle tunnistusel on “lõpetamata 9 klassi”, ootab helge tulevik.

Teekond Austraaliasse
“Väga raske oli. Olin immigrant ja tegin neid töid, mida immigrandid teevad,” räägib praegune ärinaine. Ta töötas hotellis nõudepesija ja koristajana.

“Elasin pisikeses uberikus, tööd tegin palju, palka sain vähe. Sellest sain üsna kohe aru, et sellist elu ma terve elu elada ei taha.” Õhtuti õppis Annika raamatukogus inglise keelt. Peagi selgus, et rohesilmne Annika oli jäänud silma austraallasest hotellikokale Lincoln Smithile.

1996. aastal abielluti ning aasta hiljem kolis paar Austraaliasse.

Aga sealgi ei oodanud proua Parli-Smithi keegi. Kuum kliima ja vilets inglise keele oskus kustutasid Annikas tahtmise Austraaliasse jääda. Ta tulnuks kohe Eestisse, kuid: “Raha polnud!”

“Sain aru, et Eestisse tagasi tulek olnuks täielik allaandmine! Mõte Lasnamäe elamurajoonist ajas masendusse.” Seega ei jäänud muud üle, kui tööle minna ja keelt õppida. Ta kõndis mööda Perthi tänavaid ja unistas kontoritööst kõrgetes büroohoonetes.

Kutsekooli kaudu tööle
Annika alustas akadeemilise inglise keele õpingutega ning kaks aastat hiljem astus Perthi Tehnikakolledžisse (TAFE) õppima büroo administreerimist ja raamatupidamist.

TAFE on Austraalias mainekas kutsekool, mis annab kvaliteetse kutsehariduse. Kutsekooli almanahhis toodi teda teistele immigrantidele eeskujuks: “Kui Annika neli aastat tagasi Perthi saabus, ei osanud ta inglise keeltki,” seisab selles.

Õpingute kõrvalt töötas Annika Austraalia tööhõivebüroos raamatupidajana ning kolme aastaga sai ka raamatupidaja diplomi.

Rahateenimise, õppimise ja eraelu ühildamine kujunes aga nii keeruliseks, et 2003. aastal läksid nad Lincolniga lahku. “Kui lahku läksime, ei olnud meil midagi jagada, sest suurt midagi ei olnud soetatud.”

2004. aastal sõitis Annika kaheks aastaks Sahhalinile, kus ta oli projekti administraator. Olud olid inimvaenulikud: talvel oli 45 miinus­kraadi, laagris elas 17 000 inimest. “Kasuks tuli vene keel – tervitused siinkohal mu vene keele õpetajale! Olin seal ainus vene-inglise tõlk,” naerab Annika. “Just seal veedetud aeg õpetas mind taipama, kui tähtis on eesmärk. Kui sul on eesmärk, siis võid kõike saavutada! Ja vaja läheb head enesedistsipliini.”

Sahhalinil pani Annikat tähele logistikaettevõtte Itac Service direktor John Higgs, kes noore naise enda juurde tööle kutsus. Kahel korral Annika keeldus, kolmandal korral võttis kutse vastu.

“2006. aastal oli ettevõte suurtes raskustes. Mulle pakkus halb seis huvi. Mõtlesin, et jess, see on täpselt see, millega ma tahan tegeleda. See oli suur väljakutse.”

Üks direktoritest, Arthur ­Foster kurtis kord, et “pani ­ettevõttesse oma raha 2 miljonit dollarit, tahaks seda tagasi saada”. Annika vaatas talle otsa ja sõnas: “Nii palju kui mina numbritest aru saan, ei näe ma võimalust, kuidas te selle raha kätte saate.”

Täna on Annika rahul, et ta eksis.

Ainult hariduspaberist ei piisa
Esimesed viis aastat valitses tõesti seis, mil investorid võisid kasumist vaid unistada.

Annika läks Melbourne’i ülikooli kaugõppesse raamatupidamist õppima ja kaks aastat hiljem oli tal bakalaureusekraad ärijuhtimises.

“Et palju saavutada, ei pea olema ülikooliharidust. Minu töökohad ei vajanud ükski ülikooliharidust, küll aga praktilist põhiharidust ehk head kutsekooli. Ja nüüd, mil ma töötan personaliga, ei pane ma töötajate haridusele rõhku. Pigem vastupidi – mul on olnud töötajaid, kel taskus absoluutselt kõik paberid, kuid pole kogemust ega tahtmist.”

Numbrite keelde tõlgituna tähendab Annika edu seda, et kui ta sooviks täna ettevõttest välja astuda, oleks tema aktsiate väärtus 1,6 miljonit Austraalia dollarit.

“See teeb rõõmu,” sillerdab Annika. Tema heatahtlik olek ja sõbralikkus ei reeda raskuste ületamist.

Pärast Lincolni abiellus Annika uuesti, kuid seegi abielu on jõudmas lõpule.

“Mehed olid mul mõlemad väga toredad, kuid lapsi pole, sest mul on karjäär,” tõdeb Annika. Elu- ja töötempo on kiire.

Ema kolib tütre juurde
Tänavu käis Annika kaks korda Eestis. Ta võttis end töölt vabaks, et olla vähki haigestunud isaga viimse hetkeni koos. Isa haigusega leppimiseks ja leinast ülesaamiseks pühendas ta enamiku ajast Kohila tallides hobustele.

Ta süda on rahul, et isa jõudis talle kahel korral külla. Ema käis sagedamini ja see oli Annikale eluliselt tähtis – ta peab oma perekonnaks ja kõige armsamateks inimesteks just oma vanemaid.

“Aga,” hüüatab Annika, “kui hea tunne see on, kui sa töötad ja saad vanematele pakkuda sellist elu – mul ju perekonda pole, kuid raha hakkab üle jääma.”

Ja nüüd, mil isa enam ei ole, tegi Annika emale üllatava pakkumise – ema tulgu tema juurde Austraaliasse elama. Ene ei mõelnud pikalt.

“Ma ei taha siia üksi jääda,” ütleb Ene, “jõuludel ja aastavahetusel on kurb pereta. Talvel tuleb masendus peale.” Ene ei tee Eestiga lõpparvet, vaid kavatseb elu poole aasta kaupa kahe mandri vahel jagada.

“Emal pole vaja töötada, sest mina töötan,” ütleb ettevõtlik tütar. Ene on märganud, et teda võetakse Annika töö juures alati hästi vastu. Alles nüüd mõistab ta põhjust: Austraalia on immigrantide maa, kõik igatsevad oma perekonna järele.

“Nad ütlesid mulle mum,” heldib Ene.

Õpibki postitantsu
Õhtul kell 18 lahkub Annika kontorist ja siirdub taas trenni, kas jõusaali või võistlustantsu.

Koju jõuab Annika õhtul kell üheksa. Nädalavahetusel ei viibi Annika küll kontoris, kuid on ööpäev läbi kättesaadav. Pühapäeval käib tal kodus klaveriõpetaja. Annika naljatab, et klaveriõpingute taga on tõenäoliselt keskeakriis. Tal on isegi kontoris valge digiklaver, lõunatunnil paneb ta klapid pähe ning harjutab tunnikese.

Annikal ei ole kontot moodsates suhtlusvõrgustikes. Ta ei mõista neid, kes postitavad teistele vaatamiseks pilte toitudest, samal ajal kui maailmas vohab vaesus. Ta teeb kaasa paljudes heategevusorganisatsioonides. Ta ei unusta kunagi, kust ta on pärit ning kui raske tal alguses oli.

Ühes on ärinaine kindel – Eestisse ta tagasi ei tule. “Mu täiskasvanu­elu on möödunud Austraalias, ma tahan tegeleda ärijuhtimisega. Tahan investeerida. Aga praegu tahan ma üle kõige oma emaga reisida.”

Austusest vene keele ­õpetaja vastu otsustas Annika õppida ka postitantsu. See ei ole sugugi nii kerge, kui välja paistab.

 ITAC Services (Aust) Pty Ltd (ITAC) on nafta ja gaasi logistika ettevõte, spetsialiseerunud maismaa nafta- ja gaasiplatvormidele üle maailma.
 Üks suurimaid teenuste pakkujaid ka Austraalias.
 ITAC meeskonnas on 146 inimest.
 Venemaal, Kaug-Idas asuv Sahhalini saar on üks maailma suurimaid nafta- ja gaasimaardlaid.
 Annika oli osa projektimeeskonnast Sahhalini II Prigorodnoje asulas, kliendiks Shell. Ta tegeles aruannete ja arvetega, materjalide ja tootmiskulude analüüsiga jne.
 Sahhalini II oli esimene Vene veeldatud maagaasi projekt. 2003. aastal oli see suurim otseste välisinvesteeringute projekt Venemaal.
 II etapp hõlmas kahe platvormi paigaldamist, 300 km torujuhtmete avamerre paigutamist jne.