Kangelane, kes reetis oma riigi

Eesti kaitseväes teenival vene rahvusest mehel oli saladus. Nüüd on ta süüdimõistetud riigireeturina trellide taga. Teda usutles USA ajakirja The Atlantic ajakirjanik Michael Weiss.




Deniss Metsavas oli 2007. aasta suvel parasjagu külas oma sugulastel Venemaal, kui sattus ootamatute sündmuste keskele.

Olles koos oma nõoga ühes Smolenski ööklubis, alustas toona vallaline Metsavas vestlust veetleva võõra naisega. Nad klappisid omavahel hästi ning veetsid öö flirtides ja tantsides, enne kui suundusid varastel hommikutundidel koos sauna. Kuigi üldiselt tähendab saun Venemaal kümbluskohta, kus mehed joovad viina ning vihtlevad tammevihtadega, osutus see saun motelliks, kus käiakse seksimas.

Nad veetsid koos kirglikud hetked, kuid Metsavas tundis end ebamugavalt – ta teadis, et tegu on vaid üheöösuhtega, mistõttu otsustas minna ja osta naisele lilled. «Ma ei saa jätta talle raha,» meenutas ta toonast mõttekäiku. «Ta ei ole prostituut.»

Metsavas jättis kimbu voodi kõrvale ning asus teele sugulaste poole, et mõni tund magada.


Saatuslikuks sai mehele mitte nii juhuslik üheöösuhe.

Eesti asub Venemaa revanšismi ohjamise püüdluste eesliinil. Kui mõned riigid on viimasel ajal toonud kuuldavale kriitikat Euroopa Liidu või NATO aadressil, näevad eestlased neid organisatsioone ning enda osalust neis eluliselt olulisena – ainsa takistusena, mis ei võimalda hiiglaslikul naabril Balti riike uuesti alla neelata. Pärast seda, kui Moskva annekteeris Krimmi, ei heideta ka Brüsselis ja Washingtonis seda hirmu enam kõrvale kui lihtsalt paranoiat.

Seevastu sidemed Vene ja Eesti kodanike vahel on märksa vähem selgepiirilised. Metsavas astus Eesti kaitseväkke ligi kümnend varem, kuid käis regulaarselt külas oma ema perel Venemaal. 180 sentimeetrit pikk, ümara näo ning lühikeseks pöetud juustega mees oli rahvuselt venelane, ent kõneles soravalt nii eesti kui ka vene keelt ning sulandus Smolenskis märkamatult keskkonda.

Kõnealune puhkus oli lõpusirgel ning Metsavas kavatses pärast ärkamist minna kesklinna, et teha pisut sisseoste. Kui ta majast välja astus, lähenesid talle aga kaks erariietes meest, kes nimetasid end politseinikeks. Nad näitasid talle ametlikult kinnitatud dokumenti, milles naine, kellega Metsavas oli öö koos veetnud, väitis, et mees oli ta vägistanud.

End politseinikeks nimetanud mehed teatasid, et süüdimõistmise korral võib teda oodata kuni 15 aasta pikkune karistus Vene vanglas, ning käskisid tal politseijaoskonda kaasa tulla. Seal tõmbas üks ametnikest välja väikese videokaamera ning näitas selle ekraanil salvestist Metsavasest koos naisega voodis.

Asjad arenesid niivõrd kiiresti, et Metsavasel ei jäänud mõtlemisaega. Kui ta videot nägi, sai talle selgeks, et oli langenud salaoperatsiooni lõksu. «Nad ütlesid, et nad saavad mu probleemi lahendada, kui teen koostööd,» rääkis Metsavas ajakirjanikule. Ta nõustus pakkumisega ning kirjutas alla blankettidele, mille sisu ta enam ei mäleta.

Edasine vestlus politseiametnikega oli ebamäärane ning teda ei survestatud avaldama mingit informatsiooni oma teenistuse ega Eesti sõjaväe kohta. Mõni tund hiljem Metsavas vabastati, ilma et talle oleks antud korraldust jääda Smolenskisse või naasta jaoskonda täiendavale ülekuulamisele. Mitte ühelgi hetkel ei pandud teda käeraudadesse, ei loetud talle ette tema õigusi, ei suletud teda kongi ega pakutud talle advokaati.



See oli Metsavasele esimene kord politseijaoskonnas viibida ning kuna tegu oli riigiga, mis pole just tuntud kinnipeetavate õiguste austamise poolest, oli tema esimene instinkt pääseda sealt nii kiiresti kui võimalik.

Mõte helistada Eesti saatkonda ei tulnud talle isegi pähe: igasugune vihje kriminaalsele teole, ükskõik kui võltsitud või väljamõeldud, oleks võinud lõpetada tema karjääri kaitseväes. Metsavas tõdes, et langes asjaolude ohvriks – oma ülbuse ohvriks, eksliku usu ohvriks, et suudab olukorraga toime tulla, ning kuulekuse ohvriks, mille oli temasse juurutanud väljaõpe sõdurina. Ta ei rääkinud vahejuhtumist kellelegi ning pöördus tagasi Eestisse.

Terve aasta möödus, ilma et keegi oleks juhtunut maininud või meelde tuletanud. Kui ta aga 2008. aasta sügisel Tallinnas ema juurest külast lahkus, astus talle ligi vene keelt kõnelev mees. «Ta küsis, kas ma mäletan, mis juhtus Smolenskis, ja oma lubadust teha koostööd,» jutustas Metsavas The Atlanticule.

Ära solva
Kui The Atlantic tänavu märtsis Metsavasega kohtus, ei kandnud ta oranži riietust ega ahelaid (nagu kinnipeetavad USAs – toim). Intervjuule sõites olid ta randmete ümber küll käerauad, kuid vestluse ajaks võeti need ära. Tuba, kus intervjuu toimus, oli tagasihoidliku sisustusega ning asus kohe kindlustatud eesruumi kõrval, mille kaudu Eesti kaitsepolitseiameti külalised majja sisenevad.

Metsavas kandis helehalli T-särki ja tuulepluusi. Lihtne olnuks teda ekslikult pidada agendiks, kes on vabal päeval korraks töölt läbi astunud.

«Ära suru tema kätt, kui ta sisse astub,» manitses mind kapo peadirektori asetäitja ja riigi juhtiv spioonikütt Aleksander Toots. «Me peame reeturiga käe surumist solvanguks.»


Metsavas värises sisse astudes. «Vangla on külm,» lausus ta. Ta oli eelnevad kuus kuud trellide taga veetnud ning kuigi ta oli ilmselgelt närviline, näis ta heas vormis ja terve.

Me olime samas toas, kuhu ta viidi pärast seda, kui kapo ametnikud ta 2018. aasta septembris vahistasid. See paarikümne ruutmeetri suurune aknaga ruum, kust avaneb vaade ristmikule Tallinna kesklinnas, oli kapo ülekuulamistuba, kus kaitsepolitsei küsitles kõiki arvatavaid spioone. Meie vestluse ajal istus Metsavas samal toolil, milles ta oli juba veetnud palju tunde, aidates kapol kokku panna selle juhtumi tükke, mis oli igal juhul äärmiselt ränk Eesti riikliku julgeoleku rikkumine.

Mõni nädal enne meie kohtumist oli Metsavas süüdi mõistetud Vene sõjaväeluure heaks spioneerimises ning talle oli määratud 15 ja poole aasta pikkune vanglakaristus. Ta tunnistas end kohtus süüdi ning tegi Eesti vastuluurega koostööd, pakkudes neile detailset ülevaadet sellest, kuidas Moskva ta värbas, vestlustest oma pikaajalise spioonijuhiga ning Venemaale edastatud salajasest teabest, millest suurem osa oli Eesti ja vähem Eesti liitlaste oma.

The Atlantic vestles Metsavasega kapo heakskiidul, piirang seati vaid tema sõprade ja perekonnaga suhtlemisele. Märkimist väärib, et ajakirjanikul ei lubatud kõnelda tema abikaasa, ema ega isaga, kellest viimane mängis poja katsumuses olulist rolli.

Reeglid olid lihtsad: Metsavaselt võis küsida mida tahes, aga talle oli antud korraldus mitte avaldada informatsiooni, mis võiks ohustada kapo vastuluuretegevust, eriti detaile, mis annaksid venelastele aimu sellest, mida eestlased teavad nende töömeetoditest ja saladustest, mis nad on varastanud. «Nad ei vääri seda,» lausus Toots.

Kapole oli intervjuu võimalus teha reklaami oma niigi legendaarsele mainele Vene spioonide püüdjana. Ajakirjanikule oli see vastupandamatu võimalus vestelda tänapäeva spiooniga ning kergitada saladuseloori Vene luureameti sisemistelt mehhanismidelt. Vene luure sajand kestnud salakaval tegevus – alates valimistesse sekkumisest kuni räpaste sõdadeni, riigipöördekatsetest kuni mõrvaplaanideni – ei näita paraku vaibumise märki.

Mis puutub Metsavasse, siis tema jaoks oli see võimalus otsida lepitust oma kodumaa vastu toime pandud kuritegude eest, otsida lepitust oma kaaslastega sõjaväes, oma sõprade ja perega. Siinkirjutaja usub, et Metsavasel polnud põhjust talle valetada: kõike, mida ta ütles, kuulas pealt vähemalt üks kapo ametnik, kelle ülesanne oli tagada, et ta ei räägiks välja midagi lubamatut, ei ilustaks asju ega valetaks oma elukäigu kohta. Jäi mulje, et Metsavas suhtus neisse küsimustesse tõsiselt – nagu ka mehed, kes ta paljastasid.

Üldiselt hakkas intervjuu ajal ülekuulamistoast sisse ja välja saalinud kapo ametnike ning Metsavase vahel silma kummaline kamraadlus. Temaga ei suheldud nagu riigivaenlasega, vaid kui vana tuttavaga, kellega koos veedetud aeg oli loonud teatava lähedustunde.

Küsisin Metsavaselt, kas ta tundis, et oli mingil moel kohustatud minuga rääkima. Ta kinnitas, et ei tundnud nii, ning rõhutas, et see oli tema enda mõte. Lõpuks sai selgeks ka see, miks see nii oli.

Vestlustest Metsavase ning poole tosina Eesti julgeolekuametnikuga, kellest kõik peale Tootsi palusid teema delikaatsuse tõttu jääda anonüümseks, joonistust välja pilt siiralt patriootlikust sõdurist, kes sunniti väljapressimisega spiooniks, misjärel survestas nurkaaetu nõrkusi ära kasutanud spioonijuht teda asjaga jätkama.


Metsavase värbamine ning veel enam tema riigireetmise pikaajalisus näitavad, kui pragmaatiliselt, küüniliselt ja salakavalalt võivad tegutseda Vladimir Putini salateenistused oma külmas sõjas lääne vastu – sõjas, mille kohta eestlased põhjusega usuvad, et see pole mitte taas alanud, vaid õigupoolest kestab pausideta edasi alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Kõigist riikidest, mis tekkisid Nõukogude Liidu varemeist, on Eesti olnud üks edukamaid. Sellel 1,3 miljoni elanikuga maal valitseb haruldane sotsiaalne ühtekuuluvustunne ning jagatud nägemus sellest, kuhu teel ollakse. Ka on riigi tehnoloogiline mõjujõud märksa tugevam, kui suuruse põhjal võiks eeldada. Samas muudab see kindlameelsus riigi mõneti haavatavaks. Pärast Nõukogude okupatsiooni all veedetud poolt sajandit on Tallinnas püüeldud lääne ühenduste liikmesuse poole ning Moskva käsitleb seda ohuna. Parima juhul võib Eesti suhet Venemaaga kirjeldada pingelisena.

2007. aastal tabas Eesti valitsust, panku ning uudisväljaandeid hiiglaslik küberrünnak, mis lõi veebilehed rivist välja kogu riigis. Õigupoolest oli tegu millegagi, mis meenutas digitaalset sissetungi, lülitades nädalateks välja suure osa veebitaristust. Eesti ametnikud ja suurem osa analüütikuid on ühel meelel, et peaaegu kindlasti oli rünnaku taga Venemaa.

Geograafiline lähedus Venemaaga ning tihedad kultuuri- ja keelesidemed, mis on tingitud venelaste suurest osakaalust rahvastikus, on samas tähendanud, et Eestil on alati tulnud arvestada traditsioonilisema, inimestest lähtuva spionaažiohuga.

1991. aastal taasiseseisvununa oli Eestil tarvis kõik jõustruktuurid nullist üles ehitada. Tikutulega otsiti väljaõppinud ja kogenud ametnikke. Üks võimalus oli lasta nõukogudeaegsetel ametnikel oma tööd jätkata, aga nüüd juba iseseisva Eesti eest. Paratamatult tähendas see, et värvatute seas oli ka nn uinunud agente.

Kui suurem osa riike eelistab tabatud spioonid välja vahetada oma kinni langenud luurajate vastu, tõmbamata toimuvale avalikkuse tähelepanu, siis Eesti on üks väheseid riike, kes kuulutab kõva häälega välisluurajate vahistamisest ja süüdimõistmisest.

«Vene salateenistuste kohta ringleb palju müüte: et nad on alistamatud ja me ei saa neile vastu,» rääkis Toots. «Me ei lepi sellega. Siinne territoorium peab neile tegutsemiseks ebamugavana näima.»

Alates sellest, kui Toots sai 2008. aastal kapo peadirektori asetäitjaks, on Eesti kohtud mõistnud kuus inimest süüdi riigireetmises ning veel 12 riigivastastes kuritegudes koostöö eest Vene eriteenistustega, viimaste seas viis inimest koostöö eest Vene sõjaväeluureteenistusega (GRU). Metsavas oli viies.

Hämmastav lihtsakoelisus
Metsavase esimene kohtumine oma spioonijuhiga oli tema mäletamist mööda väga pealiskaudne. Detsembris 2008 sõitis ta Peterburi ning talle tuli sinna vastu mees, kes nimetas end lihtsalt Antoniks.

Metsavas toimetati turvamajja, kus päriti tema isikliku elu ja karjääri algusaegade kohta ning esitati hämmastavalt lihtsakoelisi Eesti sõjaväge puudutavaid küsimusi: kui palju haubitsaid eestlastel on, kas ta oskab nimetada hooneid sõjaväerajatiste kaardil... Metsavas pidas toimuvat täiesti amatöörlikuks. «Kõike seda oleks võinud ilma igasuguse vaevata leida internetist,» ütles ta.

Talle pakuti pisut raha, mis vastaspoole sõnul pidi katma tema kulud, ning ta sõitis tagasi koju.

Ehkki paika oli pandud esialgne plaan kohtuda uuesti järgmise aasta detsembris, oli vestlus nii süütu, et Metsavas ei tundnud end veel spioonina. Tegelikult olid kaardid aga juba jaotatud. Ta oli info eest raha vastu võtnud ning kohtunud mehega, kellest sai tema spioonijuht. «See oli esimene samm,» lausus ta nüüd.

Vestluse ajal uurisid Metsavasega kõnelenud venelased tema pere kohta, pärides, kas tema ema lilleäril läheb hästi ning kuidas on tema isa tervis. «Loomulikult ei öelnud nad kordagi, et midagi võiks juhtuda mu vanematega, kui ma ei tee koostööd,» ütles Metsavas, «aga mina mõistsin seda sel viisil.»

Spioonijuht peab olema sõbra, terapeudi ja pihiisa eest, kuid säilitama selle juures selge eesmärgi: veenda oma agenti aeglaselt ja metoodiliselt ennast hävitama.

Aja jooksul, mil Metsavas Antoniga kokku puutus, sai ta mehe kohta teada vähe ega olnud isegi kindel, et see oli ta pärisnimi. Ainus, mis ta suutis välja nuputada, oli see, et tema spioonijuht pidi olema sõjaväe taustaga, sest ta pruukis vaevata vastavat žargooni ning oli väga huvitatud Ukrainast ja Gruusiast, kahest riigist, kus Metsavas oli käinud suurtükiväe sideohvitserina. Kõik see järgis tavapärast vormi.

«Hoida teenistujate staatust ebamäärasena on GRU metoodika tüüpmuster,» selgitas mulle Toots. «Keegi ei näita iial ametimärki. Metsavas ei teadnud oma spioonijuhi tegelikku isikut ega auastet enne, kui me talle ütlesime.» Tegelikult ei teadnud Metsavas isegi seda, millise Venemaa luureteenistuse heaks ta spioneeris, kuni kapo seda talle rääkis.

Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Peavalitsus – ametlikult tuntud lühendiga GU, kuid üldiselt kasutatakse pigem lühendit GRU – erineb mitmelgi moel KGB järeltulijatest SVRist (Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistusest) ja FSBst (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistusest).

Alates sellest, kui Lev Trotski ameti 1918. aastal toona teistsuguse nime all asutas, on see sisuliselt ilma pausideta olnud Vene sõjaväe salajane julgeolekuaparaat. Ameti peakorter Moskvas paikneb kindlustatud kompleksis, mille keskmeks on hiigelsuur Stikljaška nime all tuntud hoone. GRU allub otse Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülemale ning on seega vormiliselt kaitseministeeriumi haldusalas.

Metsavas tõdes, et langes asjaolude ohvriks – oma ülbuse ohvriks, eksliku usu ohvriks, et suudab olukorraga toime tulla.

Ametis valitseb ka teistsugune mõttelaad kui KGBs ja selle järglastes. KGB värbas töötajaid peamiselt Nõukogude intelligentsi seast, kuid keskmine GRU ohvitser on palju tahumatum tüüp. «KGB on edev ja ülbe õukondlane, kellel on õigus kõnelda kuninga nõupidamistel,» kirjutas 1978. aastal Suurbritanniasse üle jooksnud GRU ohvitser Viktor Suvorov oma raamatus «Spionaaži alused». «GRU on inetu küürakas.»

Suurem osa GRU ohvitsere on esmalt teeninud Venemaa relvajõududes, enne kui nad saadetakse vähemalt kolm aastat kestvale väljaõppele sõjalis-diplomaatilisse akadeemiasse Moskvas. Ühe anonüümseks jääda soovinud Eesti välisluureameti analüütiku sõnul on nende peamine ülesanne valmistada Venemaad ette sõjaks läänega.

GRU agentide eesmärk on varastada sõjaväe saladusi rivaalitsevatelt riikidelt, püüdes saada teada nii palju kui võimalik nende strateegiliste tugevuste ja nõrkuste kohta, aga ka õppida tundma nende infrastruktuuri, telekommunikatsioonisüsteeme ning omandada vajadusel infot tuumarelvavõimekuse kohta. Külma sõja ajal olid just selle ameti teenistujad need, kes rajasid relva- ja laskemoonapeidikuid kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas, et kuuma sõja puhkemiseks valmis olla.

2015. aasta märtsis Vene riigitelevisiooni eetrisse läinud dokumentaalfilmis möönis Vladimir Putin, et just GRU korraldas Krimmi hõivamise ja annekteerimise. Alates sellest on Ukraina olnud justkui laboratoorium Vene sõjadoktriini ja GRU õõnestustegevuse katsetamiseks.

Londoni mõttekoja Royal United Services Institute Vene julgeoleku spetsialisti Mark Galeotti sõnul juhib GRU peakorter Donbassi gangsterite-sõjapealike, omakaitseüksuste ja palgasõdurite tegevust Ida-Ukrainas.

Uuriva ajakirjanduse portaal Bellingcat teatas, et GRU kõrge ohvitser nimega Oleg Ivannikov kontrollis relvade hankimist ja transporti üle Venemaa-Ukraina piiri, kui 2014. aastal tulistati alla Malaysia Airlinesi lend MH17. Kreml on eitanud igasugust seotust lennukatastroofiga, kuid pole kommenteerinud Ivannikovi väidetavat seotust.

Montenegro kohus on kaks väidetavat GRU ohvitseri süüdi mõistnud keeruka, hämara ja lõpuks ebaõnnestunud putšikatse kavandamise eest 2016. aastal – aasta enne seda, kui Aadria mere äärne riik pidi ühinema NATOga.

Viimasel ajal on GRU keskendunud ambitsioonikamatele sihtmärkidele nagu Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik. Eriprokurör Robert Muelleri uurimise andmetel häkkisid ameti töötajate kaks erinevat üksust 2016. aasta USA presidendivalimiste eel Demokraatliku Partei e-kirju.

Seejärel jagas luureagentuur nende sisu GRU hallatud internetiavataridega Guccifer 2.0 ja DCLeaks. Seda, et GRU konkureerib oma sõsaragentuuridega, tõestab ka fakt, et luureamet ei olnud demokraatide serverite häkkimises üksi – väidetavalt pääses serveritesse ka teine Vene küberspioonide kaader, mis tegutses eeldatavasti iseseisvalt.

Sellele järgnes Sergei Skripali atentaadikatse Inglismaal Salisburys, milles süüdistatakse kahte GRU töötajat, kelle Bellingcat tuvastas Anatoli Tšepiga ja Aleksandr Miškinina. Kreml eitas osalust mõrvakatses ning mehed ise väitsid, et külastasid Salisburyt turistidena.

Briti võimude sõnul kasutati tapmiskatses sõjaväelist närvimürki Novitšok, millega kokkupuutel hukkus üks Briti tsiviilisik. Lisaks viis kokkupuude närvimürgiga veel mitu inimest kriitilises seisundis haiglasse ja sundis vaikse linna mitmeks kuuks karantiini.

Skripal oli endine GRU polkovnik, kes töötas aastatel 1996–2004 Briti välisluure MI6 heaks. Pärast Moskvas vahistamist veetis ta kuus aastat vanglas, enne kui saadeti spioonivahetuse raames Suurbritanniasse.

Erakordse rahvusvahelise terrorismiaktina tõi Skripali mürgitamine kaasa enam kui 20 lääneriigi otsuse saata kollektiivselt välja üle saja Vene diplomaadi, kellest paljud arvati olevat luuretöötajad.

Seejärel püüdis GRU kuritöö jälgi kinni mätsida, manipuleerides asitõenditega ja üritades sisse murda Skripali mürgitamise uurimisega tegelenud rahvusvahelise organisatsiooni arvutiserveritesse. Häkkerite katsed suudeti toona tagasi lüüa. Moskva eitas oma osalust taas.

Lasnamäe täielikud venelased
Metsavas kasvas üles Lasnamäel, tema isa Pjotr Volin teenis enne tsiviilametisse minemist Nõukogude piirivalves, kus oli muuhulgas tuuker Tallinna meresadamate veealuse infrastruktuuri remondi juures. Metsavase ema, ametilt sünnitusõde, oli pärit Venemaalt ja kolis Eestisse pärast Voliniga abiellumist.

Kuigi Metsavas elas Tallinnas, keerles tema lapsepõlv enamasti venekeelsete inimeste ümber. Nagu enamik 1980. aastate Lasnamäe venekeelseid elanikke, käis ka Metsavas venekeelses algkoolis ja alustas eesti keele õppimist alles kuue-seitsmeaastaselt.

«Me elasime täiesti erinevates maailmades,» lausus ta. «Lasnamäel üles kasvades ei olnud vaja osata eesti keelt või teada midagi Eesti kultuuri kohta. Me olime täielikult venelased.»

Metsavase koju ei jõudnud ka Nõukogude Liidu lagunemise ajal tekkinud iseseisvusmeeleolud. Noorus aga tundis tõmmet sõjaväe poole. Ta soovis jäljendada Ameerika märulistaare nagu Arnold Schwarzenegger ja Chuck Norris, kelle filme ta armastas, ning talle ei meeldinud mõte hakata kontorirotiks.

Keskkooli lõpetas ta heade hinnete, ladusa inglise keele ja piisavalt hea eesti keele oskusega, et liituda kaitseväega, kus ta määrati vahipataljoni, mis vastas tema isa positsioonile nõukogude ajal. Metsavas paigutati isegi samasse kasarmusse, kus tema isa oli teeninud.

Metsavase vanemad lahutasid samal aastal, kui ta teenistusse võeti. Volin abiellus uuesti ja kolis kõigepealt Londonisse, seejärel Vladivostokki. Metsavase isapoolne vanaisa oli muutnud oma perekonnanime Voliniks, et näidata ideoloogilist ustavust Moskvale – «volja» tähendab vene keeles tahet –, kuid Eesti taasiseseisvudes muutis Metsavas oma nime tagasi. Tema isa eelistas säilitada varasema nimekuju.

Kümme aastat pärast sõjaväekarjääri algust oli Metsavas end Eesti kaitsejõududes sisse seadnud. Ta lõpetas sõjaväeakadeemia ja sai suurtükispetsialistiks Tapa suurtükiväepataljonis, samuti läbis ta täiendkoolituse Soome kaitseväe sõjakoolis.


Karjääri edenedes kasvas aga tema väärtus Venemaa silmis ning see, mis oli saanud alguse Metsavase pealiskaudsest kohtumistest Antoniga, muutus peagi palju keerukamaks, detailsemaks ja ohtlikumaks suhtluseks.

Nad esitasid küsimusi Eesti liitlaste, eriti USA ja Ühendkuningriigi kohta, samuti uurisid venelased, millist relvastust ja laskemoona Eesti pinnal hoitakse. Metsavase kompetents oli Moskvale eriti kasulik ka seetõttu, et kuigi Eestil ei ole erilist mere- või õhuväge, on olemas tasemel suurtükivägi.

Anton tahtis teada ka USA tegevuse kohta Eestist väljaspool. «Ühendriigid olid nende jaoks kõige suurem huvi,» lausus Metsavas detailidesse laskumata.

Tootsi sõnul ei olnud Anton aga kuigivõrd huvitatud Eesti kaitsevõimest, vaid sellest, mida Eesti sai tugevamatelt liitlastelt. «Metsavas oli suurtükiekspert ja teadis selle kohta, mida me oma partneritelt saame,» lausus Toots.

2012. aastal suundus Metsavas Estcoy-15 kompanii koosseisus sideohvitserina NATO välismissioonile Afganistani Helmandi provintsi. Koju naastes määrati ta Eesti kaitseväe peastaabi suurtükiväepataljoni, mis vastutab osaliselt ka üldise riikliku kaitsestrateegia kujundamise eest. Kuigi tema ligipääs salastatud andmetele oli piiratud, õnnestus tal siiski tutvuda paljudele delikaatsete dokumentidega.

Kuid midagi oli tema suhtumises muutunud: ta oli näinud lähedalt sõja tegelikkust, pannes külg külje kõrval koos eestlastest kamraadidega kaalule oma elu ideoloogiliselt pühendunud vastase vastu võideldes. Missiooni ajal oli ta saanud ka tavalisest kolm korda kõrgemat palka ning leidnud, et peagi on tal piisavalt sääste, et kaitseväest – ning Venemaa heaks luuramisest – erru minna ja alustada Tallinnas uut elu.

Metsavas kavandas 2013. aasta suvel Antoniga Peterburis kohtumist, et teatada talle oma kavatsusest tegevus lõpetada. Mehed hakkasid rääkima Metsavase teenistusest Helmandis, kuid Anton ei ilmutanud selle vastu erilist huvi, keskendudes hoopis Metsavase uuele ametikohale kaitseväe peastaabis.

Pärast mõningast jutuajamist teatas Metsavas viimaks, et tahab lõpetada Moskvale informatsiooni edastamise. Ta oli rahaliselt kindlustatud ning tema karjäär oli üha enam ohtu sattunud. «Siis tõi ta jutuks minu isa,» lausus Metsavas.

Ajal, mil Metsavas Afganistanis teenis, olid GRU agendid külastanud Vladivostoki lähedal asuval Russki saarel Metsavase isa. Volin oli kolinud sinna pärast Londonis pensionile jäämist, et oma uue abikaasa vanematele lähemal olla. Tema kaasa oli aga haigestunud ning Volin – kes oli jäänud isegi pärast Eesti kodanikuks saamist sihikindlalt venemeelseks, Toots kirjeldas teda kui tuumani homo sovieticus’t – nõustus aitama Moskvat vastutasuks toetuse eest abikaasa ravi eest maksmisel.

Nad olid kaasanud operatsiooni Volini, kes oli Metsavase sõnul ideaalne relv, mida tema vastu kasutada. Esmalt oli Kaug-Idas elava Volini järele vähe tarvidust peale selle, et jätta Metsavasele mulje, et tal on vähem võimalusi Venemaa heaks luuramisest loobuda. Eesti ohvitser jätkas aga kaitseväe peastaabist dokumentide varastamist ja toimetas need Peterburis Antoni kätte.

Toots ega Metsavas ei soostunud avalikustama jagatud andmete sisu peale selle, et Metsavase sõnul oli Anton huvitatud rohkem dokumentide klassifikatsioonist kui neis kajastatud informatsiooni sisulisest väärtusest.

Peagi olukord muutus. Mõni kuu pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal röövis Venemaa kapo vastuluureohvitseri Eston Kohveri, kes oli kaitsepolitsei sõnul saadetud Eesti idapiirile salasigarettide smugeldamise võrgustikku vahele võtma.

Ohvitser veetis aasta Moskva kurikuulsas Lefortovo vanglas, enne kui ta vahetati teise kapo agendi vastu, kes oli tabatud FSB heaks luuramiselt. Seejärel väljastas Eesti valitsus hoiatuse kõigile riigi- ja kaitseväe teenistujatele: ärge minge Venemaale.

Metsavase järelevalveülem pidi kõik tema piiriületused allkirjaga kinnitama. Oleks see juhtunud mõni aasta varem, oleks Metsavas olnud õnnelik – tähendanuks see ju, et kohtumised Antoniga võivad lõppeda ning seega lõppeks ka tema koostöö GRUga.

Selleks ajaks oli Volin aga oma äia surma järel uuesti Tallinna kolinud. 2016. aastal võttis ta üle rolli oma poja varastatud luureandmete kullerina, toimetades saadetised Peterburis Antonile. Kapo ei lubanud ajakirjanikul kohtuda Voliniga, kes mõisteti koos pojaga Harju maakohtus süüdi ja kannab nüüd kuue aasta pikkust vanglakaristust.

Isa oli üks mitmest konksust, millega GRU Metsavast kinni hoidis, kuid kõige enam mõjutas teda teadmine, et ta saab peagi ise isaks. 2015. aastal selgus, et naine, kellega Metsavas romantiliselt seotud oli, ootas last. Enne suhtesse astumist olid nad pikalt sõbrad, 2016. aastal abiellusid.

Metsavase sõnul oli ta sellega jõudnud punkti, kust ei olnud tagasiteed. Polnud võimalust, et ta ennast nüüd üles annab.

Tagasi vaadates on keeruline Metsavase mõttekäiku põhjendada. Tal oleks mitmel juhul olnud võimalik kohtumistest loobuda või pakkuda Eesti luurele abi, et Venemaale eksitavat informatsiooni edastada. Ta tunnistas seda ka ise. Samuti ei olnud tal rahamuret ning keegi ei olnud seadnud kahtluse alla tema lojaalsust Eestile. Ometi ei lõpetanud ta oma tegevust.

Metsavase ja teiste temasarnaste käitumist uurides muutuvad aga motiivid selgemaks. Artiklis «Riigireetmise psühholoogia» analüüsis CIA psühholoog Alan Studner riigireetureid – teiste seas GRU polkovnikut Oleg Penkovskit, kes hakkas 1961. aastal vabatahtlikult Ameerika spiooniks – ning järeldas, et sarnaselt Metsavasega olid nad mingil moel õnnetud.

«Riigireetmine on vastus akuutsele elulisele kriisile või kriiside ja pettumuste kuhjumisele,» väitis Studner artiklis, mis oli avaldatud USA luurekogukonna väljaandes Studies in Intelligence.

Reeturite silmis ei ole ideoloogia määrav tegutsemise alus. Paljud reeturid on pärit keerulisest perest. Metsavase isiksuse arenguski mängisid vanemad kahtlemata suurt rolli.

Kuid küsimus on, kas määravaks võis saada ka miski muu. Kas GRU oli ta lõksu meelitanud juba enne Smolenski juhtumit? Kas on võimalik, et Volin oli juba enne seda Vene ametitega koostööd teinud ning ehk isegi aidanud oma poja kompromiteerimist lavastada?

«Arengueas õpitud võimekus vahetada ja jagada lojaalsust jääb lapsele sisse kas või alateadlikult kogu eluks ning seda latentses olekus mehhanismi on võimalik hiljem kiiresti vajadusel taaskäivitada,» kirjutas Studner. «Mõned riigireeturid elavad täiskasvanuna välja lapseeas lahendamata konflikti oma vanematega, ainult et nüüd on vanema koha sisse võtnud riigirežiim,» jätkas psühholoog.

Krimm tegi telenäoks
Viis aastat tagasi – pärast Krimmi annekteerimist, separatistide mässu algust Donbassi regioonis ning laialdast rahutust kogu Ukrainas, mis oli sattunud suuremahulise desinformatsiooni- ja propagandakampaania sihtmärgiks – muutusid Eesti kaitseväe tegevuse koordineerijad üha murelikumaks. Kui Kreml suutis nii lihtsa vaevaga hõivata teise riigi territooriumi ja pöörata pea peale ühe Euroopa riigi julgeoleku, siis millised on Eesti võimalused?

Eesti asus oma pingutusi kahekordistama ja avalikustas sõdurite lugusid, kes võtsid Venemaa vastu sõna ning kelle taust ja karjäär olid tõestus Venemaa valede kohta. Üks neist oli Metsavas. Selleks ajaks oli ta 15-aastase staažiga Eesti kaitseväe veteran, kes oli osalenud ka Afganistani missioonil.

Temast sai Eesti kaitseväe de facto kõneisik venekeelse elanikkonna seas ning tuntud nägu venekeelsetes telesaadetes ja raadios, kus ta selgitas Eesti riigikaitse aluseid ja NATO treeningharjutusi.

Metsavas pidas keskkoolis kõnesid patriotismist ja demokraatiast, hoiatades õpilasi Vene propaganda eest ning viies neid vaatama kaitseväe õppusi, kus õpilased said võimaluse püssi lasta ja telgis ööbida. Ta oli musternäide sellest, millisena Eesti ennast esitleda soovis: liberaalne, salliv ja kosmopoliitne.

Elu läks edasi, Eesti hoidis oma idanaabril kiivalt silma peal ja Metsavasele määrati uus ametikoht. Ühel eelmise aasta udusel hommikul istus Metsavas oma väikese pojaga autosse, et viia ta esimest päeva lasteaeda. Kohale jõudes ei tahtnud poiss isa käest lahti lasta ja leebus alles siis, kui Metsavas lubas pojale jäätist osta. Nagu paljud vanemad, helistas ta uuesti autosse istudes naisele, et rääkida, kuidas poja lasteaeda viimine oli läinud. Siis käivitas ta mootori ja hakkas tööle sõitma.

Ta sai sõita vaid paarsada meetrit, kui autod ta tee tõkestasid. Ühest sõidukist väljus Toots, kes teatas Metsavasele, et ta on vahistatud. Üle kümne aasta, mil ta oli esindanud Eesti kaitseväge televisioonis, teeninud Eesti mundrit kandes sõjatsoonis ja hoiatanud Facebookis tegutsevate Vene trollide eest, oli Metsavas Kremli heaks luuranud.

«Kuidagi olin ma vahistamiseks valmis. Ma olin sellele tuhandeid kordi mõelnud,» sõnas ta mulle. «Ma ei teadnud ainult, kus, millal ja kuidas see juhtub.»

Eesti seaduste kohaselt peab riigireetmises süüdi mõistetud isik kandma vähemalt kaks kolmandikku talle määratud karistusest, enne kui ta võib enneaegset vabastamist paluda. Selle arvutuskäigu kohaselt on vahistamise ajal 38-aastasel Metsavasel võimalus vabaneda alles siis, kui ta on peaaegu 50.

Küsimusele, kas tal on vabanemise ajaks mingeid plaane, vastas Metsavas: «10–15 aastaga on Elon Musk töötanud välja hyperloop’i ja paljud asjad on praegusest väga teistmoodi. Unistada ju võib.»


Eestis on asjad juba praegu teisiti. The Atlanticu ajakirjanik saabus Tallinna päeval, mil toimusid Eesti parlamendi valimised. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on ka Eestis probleem paremäärmuslastega. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal (EKRE) läks hästi ning 18 protsendi ja kolmanda tulemusega on nad nüüd osa keerulisest valitsuskoalitsioonist.

EKRE ei ole teinud oma põgenikesallimatusest ja vihast Euroopa Liidu vastu saladust, samuti näevad nad etnilisi venelasi viienda kolonnina ja eestlaste rassipuhtuse rikkujatena. Loomulikult on EKRE rakendanud oma vankri ette ka Metsavase juhtumi.

Erakonna noorteliikumise juht Ruuben Kaalep võttis eelmise aasta septembris BNSile antud intervjuus küsimuse otse ette. «Ainus loogiline seletus tema tegudele on see, et veri on paksem kui vesi,» lausus Kaalep. «Eesti kodakondsus või Eesti riigile antud sõdurivanne ei taga lojaalsust. Lojaalsus põhineb rahvusliku ühtekuuluvuse tundel ja sidemel oma esivanematega.»

Nimekiri nendest, keda Metsavas reetis, on pikk. Sinna kuuluvad tema kolleegid, kaassõdurid ning need, keda ta nimetas sõpradeks ja kelle kõrval ta sõjatsoonis teenis. Lisaks tema õpilased, vene kogukond Eestis ja üksainus põhiseadus, mida ta pidanuks kaitsma.

Oma olukorras ei süüdista ta aga kedagi. Metsavase sõnul tegi Anton lihtsalt oma tööd, mis ei olnud kuidagi teistsugune sellest, mida tegi Toots talle vahistamisel õigusi ette lugedes. «Kui sa ostad pudeli viskit ja muutud alkohoolikuks, ei ole see viski süü,» lausus ta mulle.

Metsavasega veedetud kahe pika päeva jooksul võis märgata isiksust, mis oli lõhestunud mitme topeltidentiteedi astme vahel. Etniline venelane, kes armastas Eestit ja oli pühendunud selle kaitsmisele riigi eest, kelle heaks ta viimaks Eesti reetis.

Metsavas oli enda sõnul Antoniga kohtudes hirmul, sest tulevane kontaktisik paistis uue agendi, tema elu ja perekonna kohta kõike teadvat. Ta otsustas sellest hoolimata Antoniga koostööd teha.

Mulle meenutati, et luuretöös on inimlik element kõige alus. Erinevalt signaalipüüdmisest või varastatud dokumentide mustvalgetest faktidest töötab spioonijuht inimestega – rabota s ljudmi, nagu vene keeles öeldakse. Ta peab olema sõbra, terapeudi ja pihiisa eest, kuid säilitama seejuures selge eesmärgi: veenda oma agenti aeglaselt ja metoodiliselt ennast hävitama.

Vastuseks küsimusele, kas kõik need korrad, mil ta pidas kaitseväe heaks Venemaa-vastaseid kõnesid, olid vaid osa suitsukattest, vandus ta, et ei – ta oli siiralt vihane ja kaitses kriitika alla sattunud kamraade.

«Minult küsiti kapos, mida ma teeksin, kui algaks sõda Venemaaga. Minu vastus on, et võitleksin Eesti eest,» lausus Metsavas.

«Ma mõistan, et praegu on keeruline selgitada, kuidas ma saan ühelt poolt Venemaa heaks luurata ja teisalt televisioonis patriootlikku juttu ajada,» lisas Metsavas. «Üks osa sellest identiteedist on see, mida ma vihkan. Teine on see, kes ma olen.»

© 2019 The Atlantic Media Co., esmakordselt avaldas loo theatlantic.com.

Kapo: Metsavasel oli võimalik meie poole pöörduda

Kaitsepolitseiamet ei kinnita Deniss Metsavase ajakirjanikule kirjeldatud agendiks saamise loo tõesust.
Kaitsepolitseiameti büroo juhi Andres Kahari sõnul sündis intervjuu Deniss Metsavasega USA väljaande The Atlantic ajakirjanike initsiatiivil. Kahari sõnul nõustus Metsavas välismaalaste pakkumisega, et tema lugu jõuaks võimalikult paljudeni. «Hr Metsavas soovis ise anda intervjuu välismaisele ajakirjandusväljaandele, sest tema lugu võiks olla õpetlik mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma avalikkusele,» ütles Kahar.
Intervjuu juures viibis ka kaitsepolitsei esindaja. «Veendusime ka ise vestluse juures, et ta ei avaldaks riigisaladust või salastatud välisteavet, mis võiks kahjustada riigi julgeolekut,» selgitas Kahar.
Küsimusele, kas ja kuivõrd peab Metsavase räägitud lugu sundolukorda sattumisest paika, jättis kapo esindaja vastamata. Küll aga märkis ta, et Metsavasel oli võimalik ja piisavalt aega, et pöörduda murega kapo poole. «Pöördumine kaitsepolitsei poole oleks olnud ainuõige samm pärast Eestisse naasmist – muid häid variante sellises olukorras ei olegi. Paraku jättis Metsavas selle sammu tegemata,» ütles Kahar.
Kaitseväe peastaabi pressijaoskonna ülem major Arvo Jõesalu ütles, et kuigi otseselt ei saa nad kedagi keelata, andis kaitseväe juhataja 2014. aastal korralduse ilma mõjuva põhjuseta mitte Venemaale reisida. «Kui seda on siiski vaja teha, siis tuleb sellest kaitseväge teavitada,» ütles ta.
Kaitsepolitsei ei soovita ühelgi Eesti kodanikul Venemaale ega Valgevene Vabariiki minna. Lisaks tasuks kapo hinnangul vältida reise Ukrainasse, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Kasahstani, Kõrgõzstani, Moldovasse, Tadžikistani, Usbekistani, Türkmenistani.
Kui välismaal viibiv Eesti elanik on rikkunud seadust või sattunud muudesse probleemidesse, võib Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) tekkinud olukorda ära kasutada inimesele lähenemiseks, tema survestamiseks ja värbamiseks jõupositsioonilt, selgitas Kahar.
«Lähenemine võib toimuda katte all, kus eriteenistuse ohvitser esindab näiliselt mõnda teist ametiasutust, näiteks politseid või tolli,» ütles ta.
Eriti tähelepanelikud peavad olema kapo ametnike hinnangul riigisaladuse loa omanikud, jõustruktuuride töötajad, riigiametnikud, kaitseväelased, poliitikud, ärimehed, ajakirjanikud ja nende pereliikmed ning head tuttavad. Lisaks ka Eestist pärit tudengid Venemaa ülikoolides ning isikud, kes on rikkunud Venemaa seadusi. Kahar märkis, et FSB tunneb püsivalt huvi ka piiriäärsete alade elanike vastu, kes reisivad sageli Venemaale.