TOOMAS KOITMÄE
sakala@ajaleht.ee

Viljandimaad külastanud sotsiaalkaitseminister, IRLi esimees Margus Tsahkna sõnul on Eestil käsil mitmes mõttes rasked ajad, mis vajavad poliitikuid, kes julgevad teha raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mille hädavajalikkust nenditakse alles aastate pärast. Samuti avaldas ta veendumust, et Eesti inimesed saavad hirmust üle saades aru, et pagulaskriisiga tullakse edukalt toime ja riiki saabujad ei kujuta endast julgeolekuohtu.


Minister Margus Tsahkna, saabusite just ümarlaualt maakonna omavalitsusjuhtide ja sotsiaaltöötajatega. Millest te seal rääkisite?
Jaa, mul on käsil nii-öelda järjekordne ring mööda Eestimaad, et kohtuda inimestega, kes reaalselt igapäevaselt sotsiaalvaldkonnaga tegelevad. Räägime inimestele, mis ministeeriumi plaanid on seoses suurte reformide ja mutuustega ja kuulame, mida neist arvatakse ja milliseid ettepanekuid tehakse. Ütleme ausalt, et praegu on väga omavalitsustes väga keeruline aeg- ühest küljest haldusreform, peetakse läbirääkimisi, teiselt poolt reformime sotsiaalkaitse süsteemi. Minu jaoks ei ole haldusreformi puhul oluline see, kes omavahel liituvad ja kui palju, vaid see, kas uued omavalitsused suudavad tagada sotsiaalseid teenuseid. Lisaks on meil terve rida erinevaid meetmeid, kust saada valdkonna arendamiseks raha ja me arutame läbi, kuhu ja kellele võiks seda vaja minna. Me räägime siin suurtest kvaliteedihüpetest näiteks omakstehoolduse, aga ka hooldekodude osas.

Mis teemad seoses haldusreformiga tõstatusid?
Eks haldusreform on praegu igal pool liikuda teema number üks. Eile oli meil valitsuse istungil 7 tundi vaidlust. Haldusreformi osas on kokku lepitud tähtajad ja liitumiskompensatsioonid, aga ei ole kokku lepitud see kõige tähtsam, ehk milline saab olema omavalitsuste rahastusmudel. IRLi ettepanekuks on põhimõtteline mudeli muutus. Kui täna saavad kõik omavalitsused 11,6 protsendipunkti tulumaksu (55,2% tulumaksu kogusummast), siis tulevikus hakkavad meie nägemuses vaesemad omavalitsused keskmise palga alusel saama kuni 17 protsendipunkti. Tänasel päeval on suurem osa omavalitsusjuhte selle mõttega nõus, aga valitsuskabinet pole kuigivõrd entusiastlik. Loodame selle siiski läbi suruda. Teine suur teema on see, et me ei tohi teenuste kättesaadavust maapiirkondades vähendada. Ja ei tohi luua lisabürokraatiat, mingeid uusi tasandeid, regionaalameteid või jagada riiki regioonideks.  Selliseid asju lihtsalt ei ole vaja.

Teie külaskäik Viljandisse toimub päevil, mil Viljandisse on kolinud esimene perekond Süüria sõjapagulasi. Nende saabumisele on sotsiaalmeedias tulnud tugev reaktsioon ja tänane Sakala kirjutab, et vähemalt kaks persooni saavad politseiga vestelda. Kumb on eestile suurem julgeolekuoht, siia saabunud perekond või inimesed, kes kutsuvad üles võõraid minema peksma?
Kui me vaatame laiemalt, siis pagulaskriis on väga suur julgeoleku oht kogu Euroopale. See on selge. Täpselt aasta aega tagasi toimunud IRLi volikogul tegime ettepaneku karmistada põgenike vastuvõttu, panna väga kindlad reeglid paika. Siis me saime väga palju kriitikat, eelkõige liberaalide poolt, et me oleme liialt radikaalsed. Täna on kiidab kogu Euroopa seda, et Eestil on väga hästi läbimõeldud mehhanism pagulaste vastuvõtmiseks. Esiteks, me ei anna mitte kellelegi rahvusvahelist kaitset enne, kui me teame kes nad on. Teiseks, kas nad on ka tegelikult sõjapõgenikud. Kolmandaks, kas nad suudaksid siia tulles täita meie reegleid. Nad peavad õppima eesti keelt, lapsed hakkavad käima Eesti lasteaedades ja koolides. Alles siis kui me oleme neile küsimustele vastused saanud, võtame kedagi vastu. Eelmine väiksem koht, kuhu läks elama kaks perekonda, oli Haapsalu, seal ei ole olnud sellist vastasseisu. Ma sügavalt loodan, et kui nähakse, kes need inimesed on, et nad ei ole siin pahatahtlikult, siis ehk saadakse nendest hirmudest üle.

Eestisse on 25 aasta jooksul elama tulnud tuhandeid välismaalasi erinevatest riikidest, erineva nahavärviga, erineva kultuuritaustaga. Miks Teie arvates nüüdne nii-öelda kvoodipagulaste saatmine inimeste jaoks nii probleemne on?
Osaliselt ma saan selle viha tekkimise taustast aru. See tekkis ka minul, kui Juncker saatis eelmisel aastal läkituse liikmesriikidele läkituse, et te peate pagulasi vastu võtma, nii ja nii palju, ja kui te ei võta, siis me saadame nad teile. See foon, millega teema lahti läks, oli minu jaoks, ja ma arvan, et ka suuremale osale eesti inimestest täiesti vastuvõetamatu. Me mäletame veel väga hästi seda aega, kui meie omad inimesed minema saadeti, küüditati või nad põgenesid. Meile ei meeldi kelleltki käske saada, ja see on see, miks eesti inimestele see absoluutselt ei meeldinud. Eesti on selgelt välja öelnud, et me ei toeta pagulaste automaatset jagamist liikmesriikide vahel, Eesti otsustab ise kui palju ja keda me vastu võtame. Juncker muide sooviks jätkuvalt automaatset jagamist. On täiesti arusaadav, et hirm tekib. Aga eesti inimene on külma närvi ja terve talupojamõistusega ja suudab sellele asjale reaalsuses otsa vaadata ja küsida, kas need inimesed, kes siia on jõudnud ja jõuavad, on ka tegelikult mingi julgeolekuoht. Ja kui me näeme, et keegi neist ikkagi on pahade kavatsustega, siis me saadame nad Eestist välja. Me saame nendega hakkama.

Selle teemaga seoses levib nii sotsiaalmeedias kui tänaval erinevaid müüte. Üks neist on see, et Eesti maksumaksja peab iga kuu pagulasperede ülalpidamiseks kuidagi laua alt maksma tuhandeid eurosid, et riik pakub neile eluaset ja leiab neile töö. Kuidas see asi siis lihtsalt ja must-valgelt käib. Millised hüved pagulasi ootavad, kui pika aja jooksul ja kes need kinni maksab?
See on tõesti müüt, mida räägitakse. On tõsi, et mõnes rikkamas riigis on olnud pagulastele mõeldud eritoetused. Eestis sai kontrollitud sellekohast seadusandlust ja leiti väike auk, millega nende eluasemetoetused oleksid teoorias võinud olla erakordselt suured. Aga ei ole. Ma rõhutan- nad tulevad meie sotsiaalsüsteemi ja hakkavad saama täpselt samu hüvesid, mida iga Eesti inimene, kellel vastavaks hüveks õigus. Nendega antakse Euroopast kaasa ühekordne toetusraha, mida me kasutame nende vastuvõtmiseks, sellest läheb osa kohalikule omavalitsusele. Pagulastel on siin kohustus õppida ära eesti keel ja sellest rahast me nende keeleõppe eest ka tasume. Me ei anna neile kätte elamislubasid vaid vaatame, kuidas nad siin hakkama saavad. Aasta jooksul rahvusvahelise kaitse saamisest peame me neile tagama eluaseme, selle aja jooksul peavad nad leidma töö või saama hakkama Eesti tavalise toimetulekutoetusega, nagu iga teine eestlane. Eraldi mingisuguseid lisatoetusi ei ole. Üks müüt on veel- et pagulased hakkavad meie sotsiaalsüsteemi koormama ja me ei kannata seda välja. Tegelikult on nende mõju meie sotsiaalsüsteemile nii marginaalne, et seda ei ole isegi võimalik mõõta.

Palju mängitakse argumendiga, et kunagi tuli ka Rootsi, Saksamaale ja Belgiasse esimesed paar perekonda, aga kui juba uksed lahti tehti, oli suur sisseränne ainult aja küsimus. Kas teie võite siin kinnitada, et nendel kartustel ei ole alust?
Seni, kuni Isamaa on võimul, sellist asja ei juhtu, seda ma võin kinnitada. See immigratsioonipoliitika, mida ei ole aetud mitte viimasel aastal, vaid viimased 25 aastat, on Isamaa poliitika. Me oleme selle eest saanud palju kriitikat, nii Euroopa poolt, riigist seest, aga ka näiteks Venemaa poolt. Meie selles järgi ei anna. Me ei ole sellepärast radikaalid vaid terve talupojamõistusega Eesti inimesed.Muidugi, kui võimule tulevad poliitilised jõud, kes tahavad uksed lahti teha, siis nii ka läheb, aga ma ei usu, et Eesti rahvas seda lubab.

Kui palju teil on aasta jooksul neid asju lahti seletada, kas sellist tunnet ei teki, et teatud osa elanikkonnast on justkui sein, kellele poliitik võib rääkida ükskõik mida, aga ta kas lihtsalt ei usu või näeb selle taga vandenõuteooriat?
Aasta tagasi tuli seda juttu rääkida palju-palju rohkem, nüüd ma vaatan, et see teema hakkab vaikselt rahunema. Inimesed näevad, et riik toimetab ja on endale võetud põhimõtetes kinni. Ma olen ise käinud rohkem kui viiekümnel rahvakoosolekul selgitamas. Me ei tohi minna seda teed, et ütleme halvasti neile, kes kardavad. Eestis ütles üks poliitik, kes ütles Vao tulekahju järel, et tal on rahva pärast häbi. Siiani ei ole teada, mis selle tulekahju põhjustas. Selliseid sõnavõtte tuleks vältida. Õnneks on äärmused vähemuses ja küllap ajapikku ka Eesti inimeste hirm väheneb, kui mõnda aega nende inimestega koos elatud on.

Viljandimaal on IRLil valimistel traditsiooniliselt hästi läinud. See on vist Teie erakonna raudkindlamaid kantse. Kuidas see nii on kujunenud?
Viljandimaa on tõesti Isamaa kants olnud. See on selline mulgi peremehe mentaliteet, mis klapib hästi ka meie erakonna mõtteviisiga. Siin on väga tugev organisatsioon ja väga head poliitikud. Näiteks Helir-Valdor Seeder on siiani paljude arvates läbi aegade parim Põllumajandusminister. Ando Kiviberg on Viljandi toonud varasemast veelgi enam kaardile, väiksemates kohtades ollakse samuti tublid. Siinsed inimesed tahavad vabad olla, aga on valmis ka vastutama.

Presidendivalimistega seoses, ega vist Jõksil muud võimalust enam ei ole kui et valijameeste kogu?
Vaadates eelkõige reformierakonna, aga ka teiste,  väga valulisi reaktsioone on näha, et neil on tõesti hirm, et Jõks saab presidendiks. Jõks ei ole mugavuspresident mitte ühelegi parteile, ka mitte IRLile, ka mitte Vabaerakonnale. Teistel erakondadel oleks väga lihtne nägu kaotamata Jõksi taha astuda.

Foorumi saates tundus, et teile koalitsioonipartnerite tehtud kokkulepe kohe üldse mitte ei istu. Mis teile vastumeelt on?
Selle kokkuleppega on sisuliselt tõmmatud kriips peale võimalusele pärast Riigikogu esimest vooru ühiskandidaadi leidmiseks uuesti laua taha istuda. Samas, parlamentaristikas ikka kokkuleppeid sõlmitakse. Tänasel päeval on kõik võtmed taskus Keskerakonnal, vähemalt praegu nad on öelnud, et nad on Mailis Repsi taga, mis on ka väga mõistlik. Minu sisetunne ütleb, et kõige suuremad võimalused on valijameeste kogus Repsil ja Jõksil. Küsimärk on see, mida mõtleb Reformierakond ja kas nad ka tegelikult toetavad Kallast. Nende aseesimees Hanno Pevkur ütles sealsamas Foorumi saates välja, et nad ei välista ka kahe kandidaadiga valijameestekogusse minemist ja teiseks ta ütles väga selgelt välja, et Marina Kaljurand on tugevam presidendikandidaat. Seda ütles Reformierakonna aseesimees.


Sotsiaalministri ametikoht oli aastate eest selline, mida endale naljalt võtta ei tahtnud, sest see oli keeruline, ebapopulaarne ja lõppes pahatihti mõne skandaaliga, mis sundis ametist loobuma või anti suisa kinga. Kas nüüd kui see tööjaotus on laias laastus kaheks jagunenud, sotsiaalkaitseministri ning töö-ja tervishoiuministri vahel, on see ametikoht pisut ministrisõbralikumaks muutunud?
(Naerab) Kaks varianti tegelikult, kas skandaaliga lahkumine või peaministriks saamine. Aga ta ei ole kindlasti saanud ministrisõbralikumaks. Küll aga on praegu harukordne olukord, kus ühes ministeeriumis töötavad kahe koalitsioonierakonna esimehed ja nii tugeva potentsiaaliga ei ole kindlasti Sotsiaalministeerium kunagi olnud, selle üle on hea meel. Ja ma ei oska rääkida oma kolleegi kohta, aga mina näen seda koos IRLile kuuluvate justiitsministri ja rahandusministri portfelliga võimalusena ellu viia raskeid ja suuri reforme, millega me ka tegeleme. Mind ei huvita, mis minust saab poliitikas, kas ma olen populaarne. Meil on suured demograafilised probleemid. Eestis jääb 17 aasta jooksul 160 000 tööealise inimese võrra vähemaks. See on reaalne arv. Meie elanikkond väheneb. Me peame neid reforme tegema täna, sest homme võib olla liiga hilja. Ma risti ette ei löö, need asjad tuleb ära teha ja kui täna need populaarsed ei ole, siis tulevikus ehk nähakse, kui hädavajalikud need olid.