Siin-seal oli mõnel metsahiiglasel õnnestunud üksteisega võitlevatest naabritest
mõnikümmend jalga
178
kõrgemale tõusta ja naabrid olid moodustanud lühiajalise liidu, et teda maha rebida
ja tema saavutatud edemust hävitada. Hoolimata asjaolust, et see oli hääletu ja
silmaga nähtamatult aeglane sõda, oli halastamatu ja lepitamatu võitluse mulje
vastupandamatult tugev.
Tasandik jättis metsaga võrreldes rahuliku ja sündmusvaese mulje. Ta oli
silmapiirini nii lame, et tema kõrguse erinevused ei ületanud mõnda tolli, ja teda näis
katvat hõre traatjas rohi. Ehkki nad laskusid viiekümne jala kõrguseni tasandiku
pinnast, ei näinud nad mingit märki loomsest elust ja see üllatas Hilvarit mõnevõrra.
Ta jõudis otsusele, et võib-olla oli nende lähenemine loomad maa alla peletanud.
Nad rippusid otse tasandiku pinna kohal, sellal kui Alvin püüdis Hilvarit veenda, et
õhulüüsi avamine on ohutu, ja Hilvar seletas talle kannatlikult niisuguseid mõisteid
nagu bakterid, seened, viirused ja mikroobid — ideid, mida Alvin leidis olevat raske
kujutleda ja veel raskem enda suhtes rakendada. Vaidlus oli kestnud juba mitu
minutit, enne kui nad märkasid kummalist asjaolu. Vaateekraan, mis hetk varem oli
näidanud eesolevat metsa, oli nüüd tühjaks muutunud.
«Kas sa lülitasid selle välja?» küsis Hilvar, kelle mõte, nagu ikka, töötas Aivini
omast kiiremini.
«Ei,» vastas Alvin ja külmavärin jooksis tal üle selja, kui ta mõtles ainsale teisele
seletusele. «Kas sina lülitasid ekraani välja?» küsis ta robotilt.
«Ei,» tuli vastus, mis kajana kordas tema oma. Kergendusohkega loobus Alvin
mõttest, et robot võis olla hakanud tegutsema omaenese tahtel — ja et tegemist võis
olla mehaanilise mässuga.
«Aga miks siis ekraan tühi on?» küsis ta. «Kujutiseretseptorid on kinni kaetud.»
«Ma ei saa aru,» ütles Alvin, unustades hetkeks, et robot ei reageeri muule kui ainult
konkreetsetele käskudele ja küsimustele. Kiiresti toibudes küsis ta: «Mis retseptorid
kinni kattis?»
«Ma ei tea.»
Robotite lakoonilisus võis mõnikord olla niisama vihastav kui inimeste sõnaohtrus.
Enne kui Alvin jõudis küsitlust jätkata, segas Hilvar vahele.
«Anna talle käsk, et ta laeva ülespoole tõstaks pikkamööda,» ütles ta ja ta hääles
kõlas tungivat vajadust väljendav toon.
179
Alvin kordas käsku. Mitte mingit liikumist ei olnud tunda; seda polnud kunagi. Siis
taastus vaateekraanil aeglaselt kujutis, ehkki see algul oli ähmane ja moonutatud. See
näitas siiski nii palju, et vaidlus maandumise üle lõppes otsekohe.
Tasandik ei olnud enam tasane. Otse nende alla oli tekkinud suur kühm, mille tipus
oli näha koht, kust laev oli enese lahti rebinud. Selles lüngas õõtsusid aeglaselt tohutud
kulendid, just nagu püüdes uuesti tabada saaki, mis oli nende haardest pääsenud.
Jubedusest lummatult üksisilmi alla vaadates nägi Alvin pulseerivat helepunast suuava,
mida ääristavad piitsataolised kombitsad liikusid üheaegselt, ajades sellesse
haigutavasse koopasse kõike, mis sattus nende haardeulatusse.
Loodetud saagist ilma jäänud, vajus koletis pikkamööda maa alla — ja alles siis
taipas Alvin, et tasandik polnud midagi muud kui seisva veega merd kattev õhuke
saasta-kiht.
«Mis ... asi see oli?» hingeldas ta.
«Ma peaksin alla minema ja teda uurima, enne kui ma saaksin sulle seda öelda,»
vastas Hilvar asjalikult. «See võis olla mingi primitiivne loom — võib-olla isegi meie
Shalmirane'i sõbra sugulane. Mõistust tal kindlasti polnud, vastasel korral ei oleks ta
üritanud kosmoselaeva ära süüa.»