Jutt on lahti: kirjanik Sass Henno käib mööda koole, räägib narkost ja alkost, ropendab laval ja kasseerib selle eest koolidelt kõva raha. Tema egotripp maksab koolile 440 eurot. Sada kooli juba tehtud, ports veel ees ootamas!

Võtan ühe Henno tuurikavas oleva kooliga ühendust: „Kas ma võin ka kuulama tulla?” Direktor on ebalev ja ütleb, et ei saa mind lubada, sest Henno üks tingimus on, et õpetajad ei kuula, mida ta lastele räägib. Aga kui ma Hennolt ise küsiksin, siis võib-olla.

Küsingi. „Tule muidugi, see on sada korda kõvem kui riiklik retoorika mistahes sõltuvusprobleemidega võitluses,” vastab kirjanik jalamaid.

Publik on ärgas ja tähelepanelik
Koolisaali koguneb silma järgi sadakond noorukit. Sellised keskmised 15-aastased – natuke rahutud, natuke täiskasvanud, natuke lapsed. Vaatan neid ja mõtlen, et kolm tundi ettekannet on liig mis liig, noored tüdivad lootusetult ära. Minutipealt õigel ajal saabub esineja, viskab seljakoti õlalt ja hakkab pihta.

Kui Hennol on tänu bändis 5miinust osalemisele noorte jaoks staarikvaliteeti, siis see ei paista välja: esialgu säilitavad nad äraootava hoiaku. Teismelistele esinemine pole mütsiga löömine, aga Henno on äärmiselt karismaatiline esineja. See, mida ta teeb, pole loeng, vaid hiilgavalt koostatud monoetendus. Ta tempereerib esinemist ülipeenelt: pillab sõna „eostama” ja teenib noorte itsituspurske, kuid ei lase meeleolul kerglaseks kiskuda ja viib jutu ajusagaratele, siis räägib pealtnäha verilihal valusaid lugusid oma elust ja viskab kohe jutu vahele autoriteetsete allikate nimesid. Seejuures oskab ta ruumi ka kehaliselt täita. Ta suudab suure koolisaali laval üksinda pilku endal hoida: on pidevalt kerges liikumises, ajuti paari käeviipega terveid misanstseene luues.

Noored kuulavad nagu naelutatult, telefoni kiikavad üksikud ja sedagi harva. Publik on kõik see kolm tundi ärgas ja tähelepanelik.

Mina kuulan samuti võlutult. Naeran seal, kus esineja tahab, et naeraksin, ja elan kaasa seal, kus ta räägib traagilisi lugusid.

Mida ta siis räägib? Kuidas kasvas üles peres, kus kõik polnud korras, ja mida see tema jaoks kaasa tõi. Kuidas ta esimese pruudiga verinoorelt kokku kolis ja peagi suhte rikkus. Kuidas ta alkoholi ja aineid tegi, aga selle lõpetas – „Olime just 5miinusega lugusid teinud ja joonud, ma olin nii sodi, et äärepealt ei jaksanud hommikul lapsega loomaaeda minna!” –, sest tahab oma pojale väärt isa olla. Kuidas temas vägivald ärkas ja kuidas sellest vabanes. Märkan, et ta ei ropenda. Vähemasti mitte minu kõrva jaoks märgataval viisil. Küll aga edastab hoiakut, et politsei poole pöördumine ei pruugi hädas aidata.

Kui etendus saab läbi, vahetan paar sõna ühe koolitöötajaga. Küsin, kuidas oli. „No hea oli, aga ta oleks võinud öelda ka seda, et kõigega ei pea kaasa minema. Ta rääkis, mis võib tüdrukutega peol juhtuda, aga eks need tüdrukud on ikka ise ka naksis olnud,” märgib pedagoog.

Sass Henno ei vasta teatud kriteeriumitele?
Sass Henno on tõesti laia haardega. Sadat kooli tal veel läbi käinud pole, aga ligi 80 küll, peale selle peotäis muid esinemiskohti. Ja mitukümmend kooli on veel end kirja pannud, soovijaid tuleb kogu aeg juurde. Esinemise hind on 440 eurot, mille eest saab kolm tundi loengut ja Henno lubab vastata noorte küsimustele ka hiljem sotsiaalmeediakanalites. On see odav või kallis? See on iseküsimus: kui kalliks pidada ennetust? Seejuures tasub märkida, et noored ise tahavad Hennot kuulata. Sellessegi kooli, kus mina saalis kuulasin, kutsuti ta noorte soovil.

Henno kuulsus on levinud noortest kaugemalegi. „Oleme tema tegevusest kuulnud,” ütleb siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Ain Peil tooniga, mida võiks pidada morniks.

„Jah, teame, et ta käib lastele loenguid pidamas,” nendivad ka tervise arengu instituudi (TAI) tervise ja heaolu edendamise keskuse juht Tiia Pertel ning laste ja noorte valdkonna nooremteadur Karin Streimann. Nendegi toon pole heakskiitev.

Mis siis valesti on?

„Sellel, mismoodi ennetust tehakse või peaks tegema, on laiem taust. Ja kui me need kriteeriumid ette võtame, siis Sass Henno ei vasta neile,” ütleb Pertel.

Ain Peil, kes tegeleb siseministeeriumis ennetusvaldkonnaga, selgitab, et asi pole Henno isikus. Probleem on selles, et ühekordsed loenguvormis ennetustegevused, millega oleme põlvkondade kaupa harjunud, paraku lihtsalt ei mõju. „Koolitust tellides peaks kontrollküsimus olema: on see ühekordne? Kui jah, siis on see tõenäoliselt ebaefektiivne. See on nagu voldiku andmine. Ja voldikute andmine võiks ammu möödas olla,” sõnab Peil.

TAI laste ja noorte valdkonna nooremteadur Streimann täiendab, et mõju siiski võib olla, aga pigem negatiivne. „Näiteks need, kes poleks enne võib-olla narkootilisi aineid tarvitanud, saavad mõjutatud selles suunas, et nad prooviksid. Ja need, kes juba tarvitavad, võivad tarvitada rohkem,” selgitab ta. Mõistagi ei mõju see nii kõigile. Mõjutatavamad on lapsed, kes on niigi riskirühmas, aga keda võõras esineja ei tea ega tunne, nii et ta ei oska oma sõnade mõju aimata.

Selline mõju võib esinejal olla isegi siis, kui ta sõnades ei julgusta ei alkoholi jooma ega ka narkootikume proovima. Asjaolu, et ta ise on eeskujuna saali ees ja räägib kogetust kui möödanikust, mõjub noortele julgustusena. „Näe, ei juhtunudki lõpuks midagi! Ta jäi sõltuvusse, aga sai vabaks, pealegi veel kuulsaks ja räägib meie ees,” illustreerib Ain Peil.

Edendada õpetajate täiendusõpet
Mõjus ennetus on palju keerukam. Kasu pole sellestki, kui esineja prooviks kogetud õuduste või allakäigu pilti võimalikult elavaks maalida. „Hirmutamine kõlab ebausaldusväärsena, sest see ei sarnane noorte endi kogemusega – see on vale, keegi tuli valetama neile,” selgitab Peil. Kuuldu avab noorte seas arutelu ja need, kel on kanepi tegemisest hea kogemus, jäävad endale kindlaks ja levitavad oma hinnangut. Need, kel on empaatiavõime suurem ja kes mõistavad, mis juhtuda võiks, oleksid niikuinii narkootikumiga ettevaatlikud. „Kui avataks arutelu ja õpetaja kontrolliks selle kulgu, siis võiks sellest isegi kasu olla, aga üldjuhul ei tehta seda niimoodi,” lausub Peil. Nii et kogemuslugudega ei saagi head tulemust, olenemata sellest, mis nurga alt neid esitada.

Aga mida siis teha? Selle küsimusega puutuvad siseministeerium ja TAI alatasa kokku. Koolid pöörduvad pidevalt TAI-sse ja tellivad: saatke loengupidaja ennetust tegema! Politseist küsitakse esinema politseinikku, kes räägiks, et narkootikumid on pahad. Või tellitakse lausa, et tulgu keegi politseist koeraga kooli narkoreidi tegema, siis on ennetust kohe kõvasti.

Tiiu Pertel seevastu ütleb: „Parim uimastiennetus on see, mis uimastitest ei räägigi.” TAI-l on loengutellijate jaoks vastus alati valmis: instituut pakub hea meelega õpetajatele täiendusõpet, kuidas ennetust teha.

Üldisemas plaanis on vastus aga „ebaseksikas”: ennetus on ajamahukas töö, mis tuleb õppekavva kududa. „Hoiakute kujundamine ei alga õpetajast, vaid juhtkonnast ja hoolekogust, lastevanematest,” sõnab Pertel. Õpetaja on kõigest üks, kuid väga oluline ennetuse osa. „Õpetajate oskused pole piisavad,” lisab Pertel. See pole õpetajate süü, selliseid oskusi ei ole neile ülikoolis õpetatud.

TAI tahab õpetajate täiendusõppesse panustada. TAI koolitusel käiakse meelsasti, aga instituudil pole ülevaadet, kui põhjalikult koolitatud õpetajad pärast asjaga tegelevad. Pidevalt tegeleda on oluline, sest küsimus pole niivõrd mõne konkreetse aine tarvitamises, kuivõrd selles, kuidas laps suudab ennast juhtida ja valikuid teha. Õpetaja peab arendama lapses oskusi, kuidas teistmoodi käituda.

Streimann teeb puust ja punaseks: „Täpselt sama on ju tegelikult täiskasvanutega. Me kõik teame, kuidas tervislikult toituda ja et on vaja rohkem liikuda, aga sageli me ei tee seda.” Selleks et õigesti käituda, on vaja hulka oskusi: kuidas stressi maandada, luua ja hoida suhteid, nii et neist tekiks võimalikult vähe stressi, jne. Kui õpetaja hakkab koolis õpilastele andma samasuguseid enesejuhtimisoskusi, kulub selleks samuti palju aega. See pole lihtne ega kiire lahendus nagu karismaatilise esineja tellimine.

Tegelikult peaks tervikliku, enesekindla ja ennast juhtida oskava inimese kasvatamist alustama veel kaugemalt, juba esimesest klassist. Seda teeb näiteks VEPA programm. Kui see programm saaks rahastuse ja oleks kasutusel kõigis koolides, võiks väheneda koolide soodumus kutsuda laste emotsioonidega tegelema joogaõpetaja väljamõeldud ja ebateadusse laskuvat programmi. (vt „Uhhuu-tšakraõpetus pääses euroraha abiga koolidesse lapsi mõjutama”, EPL 07.01)