Kohtus uuriti pingsalt, mitu pudelit kangemat kraami tarvitas endise vandeadvokaadi sünni­päeval viibinud seltskond restoranis Tchaikovsky.

28 19 KOMMENTAARI
Vaid üks kord elus on võimalik saada 60aastaseks ning endine vandeadvokaat Viktor ­Kaasik (sünnniaasta 1954) otsustas oma juubeli korraldada Tallinnas Vene tänaval asuvas Tchaikovskys, kogu Eesti ühes kõige peenemas restoranis. Viietärnihotell Telegraafi esimesel korrusel asuv söögikoht sai 24-liikmelisele peoseltskonnale reserveeritud peaaegu kolm kuud ette ning e-posti teel pandi paika isegi sellised olulised pisinüansid nagu eksklusiivse koššerviina Exclusive Kosher Vodka (0,7 liitrit hinnaga 85 eurot) olemasolu.

Mis siis juhtus 14. novembril 2014, kui härra Kaasiku külalisteks olnud „lugupeetud abielupaarid“ nautisid röstitud parte, homaarisuppe, lambaliha tartari ja siiakalapirukaid, kuid ka mitmesuguseid veine, Hennessy konjakit ja Smirnoff Black viinagi? Kui uskuda restorani esitatud arvet, manustasid kliendid õhtu jooksul kangemat kraami tervelt 56 pitsi jagu ehk 336 euro eest. Viktor Kaasik seda igatahes uskuda ei suutnud, vähemasti mitte tagantjärele. „Me oleks surnud olnud, kui me oleks kogu selle viina ära joonud,“ arvab ta.

KOHTUSAAGA HAKKAS KERIMA SELLEST, et Kaasik ei maksnud arvet ära kohe peo lõpus. Miks? Kaasik arvab end mäletavat, et restorani kimbutasid probleemid arvutisüsteemiga, mistõttu makse vastuvõtmine polnud võimalik. Niisiis signeeris endine vandeadvokaat talle esitatud tšeki ning lubas maksta hiljem ülekandega ja arve alusel. Tchaikovsky esindaja on kohtus öelnud, et hoopis Kaasik polevat tahtnud külaliste ees arvet tasuda ja palunud restoranilt vastutulekut, et ta saaks seda teha hiljem. Igatahes potsatas mõned päevad hiljem ühte Roosikrantsi tänava postkasti väga pidulike vinjettidega kaunistatud ning väga paksule ja kollasele paberile trükitud arve 2813 eurole ja 50 sendile, saajaks Õigusbüroo Kaasik & Co OÜ.

Viktor Kaasik ei tahtnud maksta arvet oma õigusbüroo alt – see on temast kahtlemata ilus – ning nii palus ta vormistada arve ümber tema kui eraisiku nimele, lisades ka koopia tšekist, mille õhtu lõpus allkirjastas. Restoran kutsus Kaasiku arvele järele hotelli vastuvõttu. Seal leidis Kaasik talle jäetud ümbrikust aga hoopis muu paberi – kahvatu ja peaaegu loetamatu väljaprindi kassasüsteemist. „Minule ümbrikusse jäetud arve ei ole see, millest mina räägin,“ protesteeris sünnipäevalaps e-kirjas. „Allkirjastasin arve Teie sommeljeele ning sellest on vajalik koopia. Mulle on väga ebamugav, et pean selle arve küsimisega nii palju tegelema.“ Ning veidi hiljem: „Palun saatke mulle koopia tshekist, mille allkirjastasin Teie restoranis 14.11.2014. a. peo lõppedes kohapeal. Usun, et see ei ole probleem ja raamatupidamine saab selle arve ära klaarida."


VIKTOR KAASIK: Kostitas kalleid külalisi, kuid ilma „võlatunnistuseta“ maksta ei soovinud.Foto: Ilmar Saabas
PARAKU EI ÕNNESTUNUD TŠEKKI, millele Kaasik oli oma juubelipeo lõpus alla kirjutanud, enam kusagilt leida. Kuhu see kadus? Keegi ei tea. Igatahes sibas kahtluseuss endise vandeadvokaadi südames ringi üha ärevamalt. Kas paarkümmend külalist, kellest seitse või kaheksa Kaasiku arvates üldse alkoholi ei pruukinudki, olid tõesti limpsinud ära 5 pudelit roosat vahuveini ­Bichot Rosé (kokku 225 eurot), 5 pudelit veini Kindzmarauli (kokku 235 eurot), 2 pudelit valget veini Grüner Smaragd (kokku 110 eurot) ning 16 klaasi konjakit Hennessy VSOP (kokku 176 eurot), rääkimata kahest pudelist alkoholivabast veinist (kokku 20 eurot) ja juba eespool mainitud viinast, mida kassasüsteemi väljatrüki kohaselt olevat tellitud pärast kohvi ja konjakit? On selline viinajoomine magustoidu järel üldse „eluliselt usutav“? Ei, ei ja kuuskümmend korda ei!

„Mind ei ole kunagi niimoodi petetud,“ ohkab Kaasik.

„Ma ju tean küll, mismoodi need asjad käivad restoranides,“ vihjab Kaasik – ning ilmselt pilgutaks kahemõtteliselt silmagi, kui seda läbi telefoni näha oleks.

Tchaikovsky esindajad täpsustavad, et viina telliti siiski enne kohvi ja konjakit, lihtsalt kassasüsteemi olevat see löödud hiljem.

NII JÄIGI ARVE TASUMATA. Kaasik nõudis peoõhtul allkirjastatud tšekki kui „võlatunnistust“, restoran seda aga leida ei suutnud või ei tahtnud. Kuud läksid ning läbirääkimised ei toonud kaasa toimivat kompromissi. Kaasik pakkus lahkelt, et maksab ära toitude osa ehk 1001 eurot ning vaidlusalune osa arvest annetataks mõnele toidupangale või vähifondile, kuid sellega polnud jällegi nõus restorani pidav AS Vene Posti Operaator. Restorani kinnitusel kuulsid nad heategevusest esimest korda alles kohtusaalis, varem sellest mingit juttu ei olnud.

Lumi sulas, saabus kevad ning AS Vene Posti Operaator palkas raha kättesaamiseks advokaat Ramon Raski, kes edastas Kaasikule omapoolse nõudekirja. Kuid paljudes kohtulahingutes karastunud Kaasik teatas, et ei soovi noorema kolleegiga „õiguslikku diskussiooni“ pidada. „Praktiseeriva juristina peaksite Te mõistma, et minu poolt aktsepteeritud arve mitteesitamine ning selle asendamine teooriaga „suulisest lepingust“ ei ole asjakohane,“ märkis Kaasik. „Mulle ei ole ka seni mõistetav, miks Teie klient minu poolt allkirjastatud arve koopia esitamisest kangekaelselt keeldub. See võimaldaks välistada igasugused vaidlused. Sellele saab olla ainult üks selgitus.“

Ning kiri lõppes ehk pisut sõjakagi ettekuulutusega: „Seetõttu tuleb meil maha pidada ilmselt kauakestev, kulukas ja prognoositava lõpuga kohtuvaidlus.“

Nii läkski. Oli 15. juuli 2016, kui Harju Maakohtu kohtunik Merike Varusk tsiviilasjas 2-15-7638 otsuse välja kuulutas ning see oli Kaasikule kõike muud kui ootuspärane. Kohus käskis tal ära maksta kogu arve ja hageja kohtukulud, mis olid tolleks hetkeks kasvanud 2604 euro ja 33 sendini.

„Ma tavaliselt tunnetan ohtu, kui midagi ebameeldivat on kohtult oodata, aga seekord tundus mulle küll, et see pilt on täiesti klaar,“ märgib Kaasik. Lisades elukogenult, et „mõnikord juhtub selliseid asju“.

Igatahes otsustas Kaasik otsuse vaidlustada ringkonnakohtus, palgates end esindama vandeadvokaat Meelis Pirni.

RESTORAN: KAASIK POLE ARVET TASUNUD

Hotell Telegraafi juhataja Anton Jolkin teatas Ekspressile, et Viktor Kaasiku räägitu ei vasta suuremalt jaolt tõele ja seda on kõik Eesti kohtuastmed ka tuvastanud. „Hotelli restoranitöötaja viga seisnes selles, et ta usaldas tuntud inimest ning soostus arve hilisema maksmisega. Arve tšeki võttis ettenägelik vaidleja suure tõenäosusega ise kaasa. Fakt, et 6–7 tunni jooksul tarbiti keskmiselt 3 pitsi kanget alkoholi ja pool pudelit veini inimese kohta ei ole mingi ülejoomise ime vähemasti mitte meie laiuskraadil peetava suurejoonelise juubeli raames. Hotell otsustas pöörduda kohtusse õigluse nimel. Et olukord „pean suure kaaskonnaga sünnipäeva, aga ei maksa“ ei saaks toimuda ka mujal. Meie vaidlusele tehtud kulud ületavad mitmekordselt arve summa.“

Jolkin lisas, et Kaasikul puudub austus Eesti õigussüsteemi vastu ja restoranis käigu võlg on senini tasumata.

SUVI PÖÖRDUS SÜGISESSE, sadama hakkas lund. Taas kohtusse tunnistama käsutatud Tchaikovsky kelnerid meenutasid sünnipäevapeost seda, mida suutsid: „Ma ei oska öelda, kui millises koguses valget ja punast veini joodi. Ma ei mäleta, kas tarbiti alkoholivaba veini... valge veini marki ei mäleta,“ rääkis meeldejäävat juubeliseltskonda teenindanud R. K. „Viinad olid mustad Smirnoffid, kuidas kogust arvestati, seda ma ei tea. Viinapudeleid oli 4–5. Ma ei tea kas need joodi kõik tühjaks, aga usun, et küll.“

Samuti Kaasiku külalisi ümmardanud T. S. teadis rääkida,et külastajate klaase täideti jooksvalt. „Selline teguviis oli klassikaline Tchaikovsky restoranis. Kui härrasmehed tellivad endale mingi joogi, siis see kallatakse käe järgi.“

OLI 6. DETSEMBER 2016, kui kolmeliikmelise kohtukolleegiumi eesistuja Gaida Kivinurm otsuse välja kulutas: „Rahuldada hagi osaliselt. Mõista VK-lt välja võlgnevus AS Vene Posti Operaator kasuks 2756,85 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend kuus eurot ja 85 senti, sealhulgas põhinõue 2365.50 eurot ja 06.12.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 391.35 eurot. [---] Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda.“


RESTORAN TCHAIKOVSKY: Lubab pakkuda „parimaid maitseelamusi Vene köögi sümfooniast“.
Seega otsustas kohus, et kelnerite ütlustest tulenevalt pole tõendatud, nagu oleks Kaasik ja tema külalised tarbinud alkoholi esialgsel arvel märgitud ulatuses. Õigluse võidutsedes eemaldati arvelt kaks pudelit punast veini Mogar Roble, kuus pudelit valget veini Grüner ­Smaragd ning kaks pudelit soodsahinnalist alkoholivaba veini. Arve vähenes 448 euro võrra – kuid maksmata arveosalt arvestatud viivis kasvatas selle kohemaid algsuurusse tagasi, menetluskulud veel peale selle.

„Minu jaoks oli küsimus põhimõtteline,“ selgitab Viktor Kaasik. Ja otsustas pöörduda riigikohtusse, Eesti kõrgeimasse kohtuinstantsi.

Paraku otsustas riigikohus, et ei võta kassatsiooni menetlusse. Seega jõustus teise astme kohtuotsus 15. märtsil 2017.

Meelis Pirn mõistab, et Riigikohus on tööga ülekoormatud, kuid kahjatseb, et sealt lahendit ei saadud. Oleks olnud „huvitav“ saada teada, millist õiguslikku jõudu omab kliendi poolt allakirjutatud tšekk – või selle puudumine.

Kaasik (kes ei kavatse enam eluski jalga Tchaikovskysse tõsta) resümeerib, et ta oleks „mäel olnud“, kui oleks saanud kõik oma sünnipäevakülalisteks olnud kohtusse söödu-joodu koguste osas tunnistama kutsuda.

Samas – ja tundub, et mõningase kahetsustundega – mõistab ta aga isegi, et „see poleks ju olnud võimalik“.