Toomas Kirss räägib avameelses intervjuus, mida ta arvab eesti filmidest, telesarjadest, Eleonora Bergi elutarkusest, poliitilisest korrektsusest ja muidugi ahistamisest võtteplatsil.

- «Pilvede all» on jooksnud teles seitse aastat ja 15 hooaega. Te olete öelnud, et rahvani jõudmiseks ei tohi teha mitte filme, vaid telesarju. Tõsi ka, telesarja «Pilvede all» iga osa vaadatavus pendeldab läbi aja 200 000 vaataja ümber. Milliseid vaataja vajadusi see sari rahuldab?

Me ei tegele päevapoliitikaga, me ei räägi valitsusest, poliitikast ega hädalda, kui raskeks on elu Eestis läinud. Me räägime inimestevahelistest suhetest, mis on ka iga hea romaani ja filmi sisu. Ega «Hamletis» pole küsimus võimus, vaid ikka inimsuhetes. Inimesed otsivad lähedust, soojust, tunnustust. Sellest me räägimegi ja jätame saasta kõrvale.

Ma olen viimasel ajal hakanud kuulama venekeelset raadiojaama Volna. Venelane alustab hommikut nii: «Tere hommikust! Kui ilus ilm! Täna tuleb tore päev!» Rõõmsalt alustatakse. Aga mis meil on: kõigepealt loetakse üles, kuipalju on surnuid ja joodikuid. Aga mind ei huvita see, et mendid on öö läbi tööd teinud ja kolm roolijoodikut kinni püüdnud. Tahan oma päeva alustada positiivselt. Aga Eesti meedias ja eriti raadios algab kohe hommikul mingi ving: kuidas küll ära elada, õhtuni välja vedada!

Meie räägime «Pilvedes» sellest, et ka homme on ilus ja täna on veel ilusam!

- Seda võib nimetada eskapismiks.

Kui oled terve päeva saanud kaela seda, millised maksud tõusevad, kes vahele võeti ja mida poliitikud ütlevad, siis sa õhtul seda enam ei taha. Ja algab «Pilvede all», kus elu on ilus. Neil on ka oma mured, aga need on seotud sellega, kuidas lähedastel läheb. Nii nagu päriselus ongi: armastatakse üksteist!

- Tehniliselt võiks sarja «Pilvede all» mudelit vaadata nii: võeti töötavad elemendid välismaistest telesarjadest, kus peaosas on naised, näiteks «Seks ja linn» ja «Meeleheitel koduperenaised», ja segati need Eesti moodi soustiks kokku, sest nišš oli täitmata.

Päris nii see polnud.  Meil on sarjas kolm õde, aga neis ju õdesid ei ole! Tegelikult algas see nii: avastasime, et Eestis tehakse ainult selliseid sarju, mille peategelased on mehed. Naised olid teisejärgulised, sootud – mis praegu muidugi läheb hästi konteksti, meil polegi varsti enam sugusid. Me tegime naised ilusaks, panime nad peaosadesse. Ja siis kasutasime võtet, mida kinomaailm ammu teeb: kaadritagune tekst. Geniaalses filmis «Roheline miil» on üle poole tekstist kaadri taga.

«Pilvede all» on esimene Eesti sari, mis kaadritagust teksti nii kasutab. Paljusid asju saab sarjas sõnadega palju paremini edasi anda kui pildiga illustreerides, see läheks pikaks. Sa saad rohkem infot anda, kui ütled kaadri taga «Siret oli meeletult kurb» või «Piret oli väga õnnelik».

Ma olen tihti mõelnud, et Eleonora Bergi (sarja «Pilvede all» stsenaristi pseudonüüm – toim) kaadritagustest tekstidest saaks välja anda eraldi voldiku või raamatu, seal on nii palju elutarkust.

- Palun näidet!

Näiteks algas meie sari sõnadega: «Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, tahame me seda või ei taha.» Ta on geniaalne!

- Ükski intervjuu Toomas Kirsiga ei saagi olla täiuslik, kui ei tule juttu salapärasest Eleonora Bergist. Esitan teile niisuguse hüpoteesi: Berg, hoolimata oma eesnimest, ei ole üldse naine, vaid mees. Ja isegi mitu meest. Kas võite vanduda, et ta on naine?

Jah, sada protsenti. Mingid tüübid tegid uurimuse, kus jõudsid järeldusele, et Berg on Jaak Prints. Prints ei ole nii andekas inimene, andke andeks, ta ei ole isegi nii hea näitleja. Juba «Kelgukoertest» alates oleme suutnud Bergi meedia eest kaitsta. Kui keegi ei tea, kes see inimene on, siis on ka kriitika ausam. Eesti-suguses konnatiigis tunnevad kõik kõiki, kuidas sa tuttava kohta ikka halvasti ütled.

- Ma loodan, et Bergi identiteet kunagi välja ei tule, mulle selline müstifikatsioon kangesti meeldib.

Berg tahtis tõestada, et sarja vaadatakse ka siis, kui sa avalikult tuntud ei ole. Sarja enese pärast. Ehkki [Priit] Hõbemägi kirjutab oma Ekspressi sahinates, et mingit Eleonora Bergi pole olemas ja Kirss ostis Saksamaalt stsenaariumi. Siiamaani pole vabandust palunud!

- Mis teid inspireerib?

Elu ise minu ümber. Sõbrad, tuttavad ja näitlejate seltskond, sellest tekib sünergia. Me kõik teeme seda asja, meile meeldib seda teha ja kui veel tunned, et ajad õiget asja, siis ongi inspiratsioon. «Pilvedes», «Kartulites ja apelsinides» ja «Üheotsapiletis» ajame üht asja, see on humaansus. Bergi empaativõime on väga suur, tal pole ühtegi läbinisti halba tegelast, isegi selles Erikus, selles Maimus on midagi head. Nagu päris elus. Hitler oli ka oma koera Blondie jaoks suur sõber.

- Pärast «Pilvede» esimese hooaja ekraanile tulekut on maailma telesarjatööstus toimunud suured muutused: sinna voolab suur raha, osalevad A-klassi flmistaarid. Isegi Quentin Tarantino on sarja tegemisest rääkinud. Kas see mõjutab ka Eesti telesarjatööstust?

Meil on tehtud väga palju kihvte asju, aga on toodetud ka sõna otseses mõttes laussitta, mis sarjamaailma natuke madalamaks teeb. Mõni on saanud kõige halvema sarja tiitli (2016. aasta novembris valisid Õhtulehe lugejad kõige halvemaks sarjaks «Kellapid», seejärel «Dokor Silva» ja siis «Padjaklubi», kõik TV3s – toim). Iga inimene ei oska muusikat teha, mis siis, et olemas on süntesaatorid ja puha, aga hea produtsent paneb ka Onu Bella laulma. Iga produktsioon lihtsalt ei oska head sarja teha.

Ma olen teinud sarju hästi kaua, aga kui keegi küsib, kas nüüd oskad, siis tunnistan, et ega päris hästi ei oska küll. Sarja surm on see, kui ma istun montaažilaua taga, vaatan asja üle ja ütlen: «Nüüd on ideaalne, midagi pole vaja muuta.» Kui avastad, et sari on täiuslik, siis tuleb ära lõpetada. Mul pole sellist tunnet veel olnud.

Sari lõpeb telemaailmas ära siis, kui kaovad ära vaatajad. Kriitika võib sind maapõhja peksta, aga kui sul on 150 000 vaatajat, siis jookseb sari edasi, midagi pole teha. Telekanali ainuke jumal on reiting.

- Milline sari on Eestis praegu puudu?

Meil võiks olla veel mõni draamasari. «Pilved» on praegu praktiliselt ainuke. «Õnne 13» liigitab end meie elulugudeks, nagu kunstiline kroonika. Meil on poilitseisarjad, meil on lamedad komöödiad, sisseostetud õnnetud formaadid, kus astuvad üles taidlejad: «Suletud uste taga» ja Tuuli Roosma nurisünnitised.

- Soovite, et «Pilvede all» saaks tugeva konkurendi?

Jaa, aga asi on kirjutajas. Kes oskaks kirjutada draamat? Sama lugu on filmiga «Pilvede all. Neljas õde». Vaatame, mis on kinos tehtud: «Svingerid», väga tore asi. «Klassikokkutulek», «Päevad, mis ajasid segadusse» – kõik on komöödiad. Aga ühtegi tugevat draamat ei ole. Meie tulime kinno kahetunnise draamaga.

- «Päevad» on komöödia!?

Aga mis see siis oli? See oli halb komöödia! Ma olen kõigi käest küsinud: kas peategelane (Hendrik Toompere jun) oli elus või surnud? Film algab sellega, et auto käib üle katuse. Siis ta jookseb järve äärde, (Juhan) Ulfsak annab talle oma dressid selga. Tegevus toimub ühes külas, kus kõik kõiki tunnevad. Aga Klaudia Tiitsma tegelaskuju ei tunne millegipärast alguses mitte keegi. Siis tuleb välja, et ta on hoopis Taavi Eelmaa tütar samast külast.

OK, ma olen debiilik ja ei saa aru. See kujund filmi lõpus – ma saan aru, noor režissöör on kirikus käinud –, kus nad on masti peale risti löödud. Ja siis tuleb tegelane ise sealt dressidega ja vaatab. Kes keda vaatab? Tähendab, Ruumet hakkas seda filmi tegema ja ei saanud ise ka aru, mida ta teeb. Ja lõpuks läheb tegelane puudekooli, aga ma ei saa aru, kas see sealt ülevalt risti pealt või see, kes teda alt vaatas.

- Mille poolest erineb «Neljas õde» teistest Eesti mängufilmidest?

Üks mu sõber on öelnud, et kõigepealt ta kirjutab ja siis viib selle filmi sihtasutusse ja sihtasutus arutab, siis tulevad mingid tädid ja teevad oma parandused ja siis teevad onud oma parandused ja siis saad mingeid toetusi ja möödunud on kaks-kolm aastat, siis saab alles filmiga pihta hakata. Siis ta tahab sinna filmi kõik oma valud ja vaevad ära toppida ja lõpuks pole see enam see film, mida ta kirjutama hakkas. Ja siis ta ütleb mulle: «Tom, ma olen kolm aastat oma filmi oodanud ja kui ma selle 30 päevaga lõpuks valmis saanud, siis viimasel päeval sain oma käsitööoskuse tagasi. Vat nüüd ma võiks filmi tegema hakata!»

Eesti filmi häda ongi see, et kõik tahavad sinna midagi panna ja nõu anda ja sellest algideest ei jäägi midagi järele.

Kui mu heal tuttaval Peeter Simmil on mingi idee, siis ta annab mulle selle lugeda. Loen ja näen, et väga hea asi. Siis nad sõidavad kahekesi Valentin Kuigiga Lihulasse, istuvad maha, kirjutava, kaklevad, külmetavad. Siis tulevad tagasi ja on kõik ümber kirjutanud. Lõpuks on sellest algideest, mis oli viiul, kokku kirjutatud tšello ja siis on veel sakslased sinna midagi pannud ja siis veel teised ja kolmandad. Siis tulevad veel filmi sihtasutuse inimesed, Tibbod (Eesti Filmi Instituudi peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins – toim), särgid-värgid, kes kõik annavad nõu, mis müüb, mida võiks veel sisse panna, kes võiks mängida.

Üks sarja «Pilvede all» osa on 45 minutit. Me toodame iga nädal ühe lühimängufilmi! Me oleme ühed vähestest, kes teevad originaalset Eesti sarja. Ülejäänud asjad: mis on Poolast, mis on Saksast, mis Ukrainast... Soomest oleme sisse ostnud «Mustad lesed» ja «Kerge elu». Aga sisseostmine võtab meie kirjutajatel töö ära!

- Kas «Neljas õde» tähendab, et «Pilvede all» sai nüüd läbi? Kuidas sealt edasi minna?

See on täiesti iseseisev lugu, mis viib meid ajas viis aastat edasi. Saame teada, mis selle seltskonnaga tulevikus juhtub. Kes ei ole sarja näinud, selle jaoks on film oma alguse ja lõpuga lugu, mis sarja sündmustikku üldse ei puuduta. Aga sarja vaatajate jaoks on seal oma naljad, ainult fännidele äratuntavad kohad. Kui me näitame korterit, kus Piret filmis elab, siis nad saavad kohe aru, kus Piret oli esimesest kuni kuuenda hooajani. Sari läheb ikka oma koha pealt edasi.

«Neljas õde» on üks väheseid viimase aja filme, mis algab ilma genitaalideta. Mitte nii, et seina peale on joonistatud suur munn. Siis lähen peategelasega koos koju ja seal tema naine raseerib oma tutti, näidatakse paljast perset. Meil on koguperefilm, kus pole roppusi ega labasusi. Võid võtta lapse kaasa ja kinno mina. Sa ei pea lapse kõrvu kinni panema ega hakkama vastama tema piinlikele küsimustele.

- ETV saates «Hommik Anuga» ei olnud te sugugi nii taktitundeline kui stsenarist Berg. Millist tagasisidet olete oma väljaütlemiste kohta saanud?

Ma ei hakka siin (Vahur) Kersnat tegema, et ma näitan telefonist sõnumeid, kes mind kõik tänasid ja ütlesid: «Õige, Kirss, tublisti panid!» Kui portaali klikikorjaja korjab üles sõna «ahv» (Märt Avandi ja Ott Sepa kohta – toim), ka oma pealkirja sellel üles ehitab, siis on ta ise paras ahv. See «ahv» oli lihtsalt jutujätkuks öeldud.

Rääkisin teles paljudest asjadest, aga põhisõnum portaalides jäeti targu puudutamata. Näiteks Urmas Oti teema: surnud Oti seljas kihutab nüüd kogu seltskond täie auruga, aga ma ei tea, kuhu. Mingi Karilaid, lapsenäoga poliitik, kes on Otiga olnud koos ühe korra jaanitulel, hakkab sõna võtma, kuidas ta Otti tundis.

Meie ühiskond on läinud naljakaks. Unustage ära, et meil on sõnavabadus. Mitte et Reinsalu mulle meeldiks, aga kui ta ei tohi kasutada sõna «kanakari», mis on ÕSis täiesti olemas, siis millisest sõnavabadusest me räägime? Kas me oleme lolliks läinud, mis vabadusest me räägime?

- Me oleme teiega mõlemad kõhukesega keskealised mehed. Ühiskondlikud formatsioonid ja käitumisnormid on meie elu jooksul kõvasti muutunud. Kuidas te sellega kohanete?

Aga ma ei kavatsegi kohaneda igasuguste lollustega. Ma küsin: kuidas sa kohanesid näpuvurriga? Ostsid endale? Mina ka ei ostnud, see läks mööda. Või Pokemone käisid taga ajamas? Aga ma tean täiskavanud inimesi, kes mängisid Pokemone. See on ka õnneks möödas. Parasjagu käibki selline Eesti Pokemoni-mäng, kus me üritame üksteisele ära teha. Asi pole selles, kes mida ütles, vaid kättemaksus eelmiste ja üle-eelmiste asjade eest.

Mis asi on ahistamine? Ka muusika võib ahistada, kirjanik võib kirjutada ahistava romaani.

- Kender?

Mitte ainult Kender, Tammsaare ka. «Ma armastasin sakslast» ahistab mind võib-olla kui eestlast?!

- Kui Kirss oleks tuhat korda kuulsam ja rikkam kui praegu, kas tema minevikus võiks olla midagi, mis sealt päevavalgele roomab ja nüüd tagumikust naksab?

Harvey Weinsteini ja Kevin Spacey puhul on tegemist põlvkondade vahega. Kuidagi on vaja need vanad peerud eest ära saada.

- Te olete ise vana peer!

Jah, olen, aga USAs on noorem põlvkond otsustanud, et neist tuleb lahti saada. Kevin Spacey oleks kindlasti saanud Oscari selle filmi eest, mis talt ära võeti. (Ridely Scotti film «Kogu maailma raha», kus Spacey skandaali tõttu enne esilinastust Christopher Plummeriga asendati – toim). Sarja «Pilvede all» viimases osas juurdleb Sirje, mida teha mehega, kellelt ei ole mitte midagi võtta. Temalt tuleb võtta tema nimi! Siis Sirje käibki linna peal ringi sinikaks meigitud silmaga, nagu oleks Gunnar teda peksnud.

Weinstein tegi enamiku Osacri-filme, aga nüüd oli ta vaja eest ära saada. Alati on mingi asja taga keegi, mitte midagi ei sünni tühja koha pealt. Kas meie Eesti ühiskonnas ei ole mitte midagi muud teha, kui ahistada inimesi, kes on midagi teinud? Ma ei ole üldse (Tiit) Ojasoo fänn, pigem vastupidi, aga loojana ma ütlen, et ta on loovisiksus, ta on midagi teinud ja loonud. Toonud Eestile kuulsust!

Aga mida on Eestile andnud Barbi Pilvre? Pilvre on 20 aastat vingunud. Kas tal lapsi on?

- Jah, poeg.

(Uskumatusega hääles.) Kes seda tegi?

- Kas võite käe südamele panna ja öelda, et pole kunagi ühtegi näitlejannat ahistanud, oma kätt valele tagumikule või mujale pannud?

Saan sada protsenti ausalt öelda: ma ei ole kunagi oma karjääri jooksul mitte ühegi naisnäitlejaga olnud mitte üheski suhtes. Välja arvatud sõbrasuhted. Kuulen küll jutte, et võtteplatsil tekib särin ja tunded... Ei saa tekkida, siis sa ei ole professionaal! Kui sa oled režissöör ja näitlejannaga tekib särin, siis ei saa sa oma tööd ausalt teha. Sa oled juba sellest särinast mõjutatud.

Kuna ma õnneks või kahjuks näen, kuidas mu näitlejannad käivad võtteplatsil grimeerija või kostümeerija juures, siis ma näen nn toormaterjali ja võin käe südamele panna: mul ei ole kogu karjääri jooksul iialgi suhet tekkinud.

- Olete selle särina suhtes immuunne?

Järelikult olen nii tehtud, et olen naisnäitlejate suhtes immuunne.

- Vaatate kaunist naisnäitlejat nagu tippkokk kena veiselihatükki: see on minu materjal, millest loon imelise prae?

Põhimõtteliselt jah. Ma ei saa muidugi väita, et võttemeeskonnas, mis jääb kaadri taha, mingeid särinaid ei käi. Ikka käib. «Salmonite» ajal võis kogu tiimi pea peale pöörata noor Merle Palmiste. Operaatorid, autojuhid, valgustajad teatasid, et enam nad ei valgusta Palmistet, ei filmi Palmistet, ei sõiduta teda, sest Palmiste suutis kõik need mehed ümber oma sõrme keerata. Ta oli geenius!

- Kes on tänapäeval sellises klassis diiva?

Merle ongi siiamaani, ega neid eriti rohkem ei ole. Ülejäänud on rohkem sellised – nagu vanasti öeldi – vaese mehe Anu Saagimid või vaese mehe Merle Palmisted. Aga Merle on klass omaette. Teist sellist Diivat ei ole. Ta ei tule kodust välja dressipükstega ja pibo peas. On üks Lennart Meri ja ülejäänud on seenelised.

- Loodetavasti teie võrratud näitlejannad selle peale ei solvu.

Ei, vastupidi! Nad on kihvtid, momentaanselt kehastuvad ümber, kelleks vaja. Näiteks Elisabet Reinsalu tuleb võtteplatsile, aga päriselus on ta ju kahe lapse ema. Ja hea ema! Inga Lunge samamoodi. Tuleb Tartust ja on kahe lapse ema. Liis Haab – kahe lapse ema! Aga platsile tulles ei võta nad oma koduvärki kaasa.

Filmi puhul on veel üks kihvt asi. Rolle, mida nad seal etendavad, on nad ju sarjas teinud seitse aastat. Nad ei pidanud filmi jaoks erilisi proove tegema või suhteid paika panema. Kes saaks endale lubada luksust seitse aastat ühe filmi proove teha? Kõik on paika loksunud.

Poistel tulevas filmis «Klassikokkutulek 2» on ka lihtsam, nad on ühe korra selle rea läbi teinud ja rollid on käes. Minu kõige suurem hirm «Neljanda õe» juures oli see, et fännid tulevad kinost välja ja ütlevad, et oi, see nüüd küll meie «Pilved» ei olnud. Kartsin, et keerame mingi asja tuksi. Aga see hirm on ka maha võetud. Vaatasin kolmapäeva hommikul täispika versiooni ära ja olen rahul. Väga rahul!

- Saame näha, kuidas kriitikud ja publik rahul on.

Kriitikute kohta on öeldud: kas sa oled kuskil maailmas näinud ausammast kriitikule? Ei ole! (2014. aastal püstitati Champaigni linnas Illinoisi osariigis ausammas legendaarsele filmikriitikule Roger Ebertile (1942–2013), kus ta istub kinotoolil ja näitab oma kuulsat püstise pöidlaga žesti. Ausambaid on püstitatud ka kunsti- ja kirjanduskriitikutele – toim.)

Kui film kinolevis läbi kukub, siis on ta läbi kukkunud. Aga kui ta levis töötab, siis mida loeb, mida mõni kriitik sellest arvab....

Praeguse seisuga on eelmüügist juba 3000 piletit ostetud. Käisin hommikul kinos läbivaatusel ja üks tehnikakutt ütles: «Kuule, Kirss, sa oled mingi asja teinud. Mul naabrimees Sauelt ütles, et me ei ole aastaid kinos käinud, aga seda «Pilvede» asja tahaks näha. Sa pead meid kuidagi kinno aitama.» (Näitab telefonist väljamüüdud seansse.) Kaks nädalat tagasi oli eelmüügirekord «Star Warsi» käes, selle me lõime pikalt.

Aga ega ei tea kah, kui sa seitse aastat oled saanud seda asja tasuta ja oma diivani peal, kas sa viitsid ennast püsti ajada ja kinno minna. Vat see on mõttekoht. Rakveres müüdi esimene seanss 40 minutiga. Siis tehti teine seanss ja see müüdi ka välja. Rakveres on kisa lahti, et saaks rohkem seansse. Miks nad ainult kaks seanssi päevas teevad?

Toomas Kirss (snd 1958)
Eesti filmi- ja telerežissöör

Dokumentaalfilmide «Jüri Järvet» ja «Avatud Eesti Fond» režissöör, dokumentaalfilmi «Jackpot» stenarist.

Tootnud ja lavastanud telesarju «Miss Marple», «Salmonid», «V.E.R.I.», «Waba riik», «Kired», «Kelgukoerad», «Pilvede all», «Üheotsapilet», «Kartulid ja apelsinid», «Brigaad 3»