Psühhiaater Mehilase ahistamisohver: ta ei lasknud mind lahti, ta ei lasknud mind lahti!

Laura Mallene
laura.mallene@epl.ee

Psühhiaater Mehilase ahistamisohver: ta ei lasknud mind lahti, ta ei lasknud mind lahti!
-Foto: Shutterstock
Kolm psühhiaater Lembit Mehilase ahistamisohvrit räägivad, mis arsti vastuvõtul juhtus. Ohver Anne: „Kui läksin Ambromedi, oli mul üks suur koorem kanda. Kui ma sealt välja tulin, oli mul neid kaks.”

Eesti Päevalehe artikkel sellest, kuidas psühhiaater Lembit Mehilane ahistas seksuaalselt oma patsienti, tõi meeletult vastukaja. Kirjutasid naised, kes on sama läbi elanud – ja sellesama arsti juures. Mehilase patsiendid räägivad oma loo oma sõnadega.

Anne lugu
Anne (kõigi Lembit Mehilase patsientide nimed on muudetud) rääkis oma loo ajakirjanikule.

Ma räägin oma loo selle naise pärast, kellest kirjutas Eesti Päevaleht. Kuus aastat tagasi ei saanud minu jaoks keegi midagi teha, aga praegu saan ma seda teha tolle naise, Mari jaoks. Need pisarad (Anne pühib silmi – L. M.) ei ole haletsuspisarad. Need on vihapisarad selle pärast, mida too mees mulle kuus aastat tegi.

Reklaam

Olin siis 34-aastane. Otsustasin minna psühhiaatri juurde, sest mind on varem seksuaalselt ahistatud. Mind hoiti sealjuures füüsiliselt paigas. See ei lähe meelest. Kaotan selle teema vahel ära, aga siis tuleb see mu ellu tagasi. Ärevus. Magamata ööd. Tundsin: aitab, pean selle probleemiga tegelema.

Tegin plaani, et lähen psühhiaatri juurde, kes annab mulle ravimid, ja siis psühholoogi juurde teraapiasse.

Helistasin Ambromedi. Öeldi: Mehilane, meesterahvas. Kellegi teise juurde aega polnud. Jäin korraks mõtlema, kuid otsustasin siiski, et sobib. Mul oli ju plaan.

Läksin kohale. Mehilane vaatas mind ja küsis, kas ma olen ikka õiges kohas.

„Rääkige,” ütles ta napilt.

Kuidas sa räägid? Võtsin julguse kokku. „Juhtus selline asi, et…”

„No mis juhtus?” küsis ta. „Keegi käperdas teid? Vägistas? Kes see oli? Isa?”

Vastasin, et ei olnud. Rääkisin, et mul on ärevus ja unega probleeme. Ega ta mind eriti kuulanud. Ju siis arvas, et ma pole kriitiline haige. Määras rohud, et saaksin magada, ja ütles, et tulge kahe nädala pärast uuesti.

Need rohud tekitasid õudusunenägusid. Kui sellest tohtrile hiljem rääkisin, ütles ta: jajaa, sellel ongi selline kõrvalmõju.

Kahe nädala pärast uuel seansil küsis ta esimese asjana: „Mitu korda te selle aja jooksul haletsesite?”

Paar korda tuli ette. Mehilane ei mäletanud midagi. „Mis teil oligi? Mees peksis, isa jõi?” Ta ei pannud eelmisel korral midagi kirja. Uuris, mis tööd ma teen, ja siis hakkas seksist rääkima. Küsis, mis poosid mulle meeldivad, kas ma olen seksinud naistega ning kas mulle meeldib anaal- ja oraalseks.

Ma läksin psühhiaatri juurde, sest mind oldi räigelt seksuaalselt ahistatud, aga see teda ei huvitanud. Terve vastuvõtu aja joonistas ta ristkülikuid.

Ta ütles, et ärge neid rohte võtke, ja läks puhkusele. Kuid enne ütles: „Te olete saatanlik naine. Ma kujutan ette, kuidas te lähete ruumi, kus on mehi – ja kõik jäävad vait ja vaatavad teid.”

Sain aru, et me räägime eri asjadest. Ma ei vaadanud talle kordagi otsa ja tema minule ka mitte.

Mõni aeg hiljem – nädal või rohkem – helises tööl mu mobiiltelefon. Number oli võõras, ent võtsin vastu. See oli Mehilane. Ta ütles, et sõidab mu töö juurest mööda, läheb siitkaudu oma maakoju.

„Ma nägin teid täna öösel unes. Mõtlesin, kuidas teil läheb.”

Vastasin, et läheb hästi, teen tööd.
Ta küsis, kas panin uue aja. Vastasin, et panin. Kõne lõppes ja salvestasin numbri. See oli kummaline kõne.

Augusti alguses läksin taas vastuvõtule. Olin kindel, et see jääb viimaseks korraks. (Sain haigekassa aja, tollal tasus haigekassa psühhiaatri vastuvõtu eest kord kuus.)
Esimene asi, mis Mehilane mulle ütles: „Ma ei jõudnud teid ära oodata. Mõtlesin teie peale kogu aeg. See kuu aega oli väga pikk aeg.”

Teatasin, et ma ei tule rohkem ta vastuvõtule ja tahan minna psühholoogi juurde.

Mehilane ütles, et ta peab mind nägema, ja hakkas arutama, kus ta saaks mind näha. Küsis, kus ma töötan, kas teenindan ka meessoost kliente. Ütles, et peab kusagil kuidagi mind nägema.

Ütlesin, et haigekassa maksab ainult korra eest kuus ja rohkem ei tule.

„Ma ei ole nõus nii kaua ootama,” anus Mehilane. Ta jätkas, kuidas tema suhe naisega on kümme aastat selline, nagu ta on. Rääkis, et nägi mind unes ja näitas mulle eri poose.

Ta käed värisesid ja ta joonistas ristkülikuid.

Tõusin ja ütlesin, et pean minema. Sel hetkel kargas ta püsti ja rabas mu enda haardesse. Ta värises üle keha ja ähkis. Hoidis mind ühe käega, teise käega silitas mind. Värises. Mu käed olid mu ees, üritasin teda ära lükata, aga ta tõmbas mind tagasi ja ainult sasis mu juukseid. Ma olen väike naine, ta on pikk mees.
Ta hakkas mu pead ülespoole tõstma, tahtis vist suudelda. Sel hetkel võtsin oma jõu kokku, tõmbasin end lahti ja tormasin autosse.

Sõitsin koju. Telefon helises. Ta helistas Ambromedi numbrilt. Ma ei võtnud vastu. Läksin duši alla, tundsin, et olen räpane.

Rääkisin juhtunust kahele lähedasele inimesele. Ma kordasin neile: „Ta ei lasknud mind lahti. Ta ei lasknud mind lahti.”

Nad palusid, et läheksin politseisse. Aga millega ma juhtunut tõendaksin? Helistan Ambromedi, kust see – värdjas – mulle helistas?
Minu kaustas peaks olema kaks sõna. Ülejäänud on ristkülikud, mida ta värisevate kätega joonistas.
Mõtlesin, et saan sellest üle, aga ei saanud. Pöördusin psühhiaatri juurde ja rääkisin juhtunust. Ta ei osanud midagi öelda, nägu oli täis õudu. Ta küsis, kas olen mõelnud politseisse või Ambromedi pöördumisele. Vastasin: mida ma neile ütlen, kuidas tõendan? Ja ta ei öelnud midagi.

Kui läksin Ambromedi, oli mul üks suur koorem kanda. Kui sealt tulin, oli mul neid kaks.

Liina lugu
Liina esitas oma loo e-kirjaga.

Esimest korda läksin dr Mehilase vastuvõtule 2009. aastal, ta töötas siis Tartu ülikooli psühhiaatriakliinikus. Pöördusin tema juurde depressiooniga.

Peamine soovitus, mille Mehilaselt depressiooni vastu sain, oli:„Vägistage mõni mees ära.” See oli tema pidev soovitus. Ma ei osanud teha muud kui kohtlaselt naeratada. Ta kiitis korduvalt mu välimust ja ütles, et hakkaks mu peigmeheks, kui veidi noorem oleks.

Rääkisin, et otsin uut elamist, üürikorterit, ja ta pakkus, et võiksin temale kuuluvat Struve tänava korterit üürida. Seda ma ei teinud, aga ei osanud selle mõtte taga ka midagi halba näha. Ma usaldasin arsti.

Ükskord ta helistas mulle ja kutsus n-ö väljasõidule: „Noh, kas läheme karukellasid vaatama?” Ütlesin, et karukellad praegusel ajal ei õitse, ega rääkinud pikemalt. Tundus, et ta on ikka natuke imelik ja mul poleks tema juures käimisest mingit kasu, nii et lõpetasin seal käimise ära.

Mehilane andis mulle oma sahtlist pakendita rohtusid. Aga ma ei võtnud neid, sest kartsin nende mõju. Ma ei teadnud ju, mida need teha võivad.

Triinu lugu
Triinu edastas oma loo e-kirjaga.

Olin alles jõudnud depressiooniga võitlemiseks abi otsida. Soovisin, et saaksin psühholoogiga samas kliinikus ka psühhiaatri juures käia, ja vastuvõtus suunati mind esimesele vabale ajale dr Mehilase juurde. (Ma ei palunud end tema juurde saata ega olnud tema käitumisest toona teadlik. Samas kliinikus on minu psühholoog parim, olen talt palju abi saanud.)

Esimesena palus Mehilane mul rääkida, milles mu mure seisneb. Kuna olin oma depressioonist kaua teadlik olnud ja ühe psühhiaatri juures juba käinud, kasutasin sellest rääkides levinud termineid. Pärast paari lauset küsis ta, kas olen need sõnad mõnest raamatust õppinud. Tundsin, et mind ei võeta tõsiselt.

Seejärel esitas ta lugematul hulgal küsimusi minu lapsepõlve ja seksuaalelu kohta. Vastasin lühidalt ja lakooniliselt, sest ei osanud arvata, kuidas need minu depressiooniga kohe praegu seotud on, sest minu negatiivsed mõtted tulenesid pigem läbikukkumishirmust ja kõrgetest ootustest iseendale.

Kogu seansi aja joonistas Mehilane paberilehele (millele psühhiaater peaks patsiendi ja tema seisundi kohta märkmeid tegema) kastikesi ja kriipse, jättes mulje, et ta ei kuulagi mind.

Kui mainisin, et olen juba ühe psühhiaatri juures käinud, küsis ta nime. Seda kuuldes krimpsutas Mehilane nina ja andis tema kohta halvamaigulise kommentaari.

Küsimus minu ravimite ja doosi suuruse kohta sai taas teda silmanähtavalt rahulolematuks tegeva vastuse, kuid ta ei arvanud, et neid peaks muutma.

Mehilane märkis, et minu probleemid seisnevad ikkagi minu intiimses üksilduses, ja lubas lahkesti mulle retseptiga poiss-sõbra kirjutada.

Jätkasin ravi mujal – seal, kus see mulle sobis.