Kas te tahate totaalset sõda?

Praegune opositsiooni õhutatud valitsuskriitika pole normaalse parlamentarismi osa, vaid loob pildi üha teravamast maailmavaatelisest sõjast meie ühiskonnas, kirjutab Postimehe peatoimetaja Peeter Helme.

KUULA ARTIKLIT
00:00

00:00




Nagu laupäeval Hirvepargis toimunud meeleavaldus «Jah vabadusele, ei valedele» elavalt tõestas, on Eestis tõepoolest tekkinud paralleelne kujutelm tegelikkusest. Ja seda kujutelma ei kannagi enam EKRE – nagu ehk viie aasta eest –, vaid hoopis teistsugused jõud.

Kuid alustame algusest. Mäletatavasti mõjus EKRE tulek suurde poliitikasse korraga värskendavalt ja ehmatavalt. Värskendavalt, sest nii enam-vähem samal ajal loodud Vabaerakonna kui ka EKRE esilekerkimine tegid laiemalt nähtavaks Eesti poliitika sumbumise ning tõiga, et võim oli jäänud liiga kauaks ühe seltskonna kätte. Seejuures ei rõõmustanud just EKRE tulek mitte ainult erakonna toetajaid või seda osa ühiskonnast, kellele toetust taotleti, vaid kiirelt tõttas toimuvast kasu lõikama ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes eriti Jevgeni Ossinovski suu kaudu võttis sisse jõulise positsiooni rahvuskonservatiivse partei vastu.

Kuid muidugi mõjus EKRE esiletõus paljudele ehmatavalt. Häiriv oli see eelkõige neile, kes olid hakanud mõtlema Eestist kui riigist ja ühiskonnast, mis on jõudnud ajaloo lõppu, kus suured ühiskondlikud debatid on ära peetud ja toimub veel vaid nikerdamine pisiasjade kallal – peenhäälestamine.

EKRE lärmakat ja käremeelset tõusu Eesti poliitilisele areenile saatis üha rahutumaks muutuv rahvusvaheline olukord ning lillevanikutega ehitud verandal pühapäevakohvi nautivat härrasrahvast pahandasid korraga nii ootamatu vihmasadu väljas kui poriste jälgede rida, mille tõi tuppa kutsumata uustulnuk. Kriitikute õigustuseks tuleb öelda, et tõepoolest, teatava kursimuutuse vajalikkusest ühiskonnas võib märku anda ka puhaste jalanõudega ning viisakat sõnavara kasutades...

3 mõtet
Nüüdne opositsioon on suutnud kujundada oma toetajatele vähemalt sama õõvastava paralleelmaailma, kui see eksisteerib kõige paadunuma EKRE liikme peas.
Mida enam harjub kunagi poriste saabastega tuppa marssinud uustulnuk salongieluga, seda enam metsistub valimiste tulemusena õue külma kätte jäetud «vana eliit».
Kired on olulised, kuid viimase poole aasta poliitilises õhustikus kiputakse unustama, et kired üksi ei tähenda midagi.
Nüüd on sellest vist aru saanud ka mingi osa EKRE enda liikmetest. Vähemalt jättis riigikogu uut istungijärku avanud esimees Henn Põlluaas sellise mulje, kutsudes teiste seas ka oma erakonnakaaslasi suuremale vaoshoitusele. Võib-olla on see vaid taktikaline käik. Võib-olla mõtleb Põlluaas siiralt nii. Seda näitab aeg.

Kuid aeg on näidanud ka seda, et algul tõesti mõnede silmis uudse ja värskendavana alustanud, teiste hinnangul barbaarselt lärmitsedes uksest sisse trampinud EKRE esindab lisaks kodumaistele ka rahvusvahelisi suundi. Erakonnaliikmete levitatud vandenõuteooriad süvariigist on pärit Ameerika Ühendriikidest. Nende jutud Euroopa Komisjoni juhtrollist Eesti poliitika kujundamisel kuuluvad juba aastakümneid üle kogu kontinendi euroskeptikute arsenali.

Mõlemad teesid on niisiis imporditud, mitte kasvanud Eesti ühiskonnas. Aga ilmselt just sel põhjusel on need ka suurema osa EKRE juhtpoliitikute sõnavõttudest üha enam taandunud. Osalt teeb muidugi ka valitsuses olek korrektiive. Nõnda võib Jaak Madisoni jutt Eesti kaitsepoliitilisest vajadusest Soomele orienteeruda panna kulmu kergitama, kuid ilmselt nii selle kui ka erakonna teiste poliitikute aeg-ajalt esinevates ebariigimehelikes purtsatustes tuleks näha eelkõige soovi näidata, et parteid ei õnnestu kodustada, et olud oludeks – konservatiivne revolutsioon jätkub.

Las ta siis jätkub. Kuid tõesti – ilmselt jätkub ta Henn Põlluaasa mõistusele manitsevate sõnade ning rahandus- ja siseministri üha töisemate repliikide taga. Muide, viimaste taga võib omakorda näha ka augustikuist Elmar Vaheri afääri, kus EKRE juhid said kõvasti vastu näppe.

***

Paralleelselt sellega, kuidas EKRE on kohanenud Eesti poliitikaga – ning seda ka muidugi ise muutnud ja kohandanud –, toimub ühiskonnas üks teine protsess. See on vähemalt sama hirmutav, kui oli osa ühiskonna jaoks EKRE tõus Eesti poliitikasse viie aasta eest.

Selleks on pärast märtsikuiseid valimisi alguse saanud vahkviha rahvuskonservatiive sisaldava valitsuse vastu. Selle põhjused on muidugi selged ning kõike muud kui häirivad – riigikogu valimistel enim kohti saanud Reformierakond on õigustatult pahane. Kes poleks?

Pikalt Eestit juhtinud, oma mõju- ja võimuniidid kogu riigiaparaati ajanud ning muljet avaldava toiduahela ehitanud erakond tõrjuti kõigepealt osava gambiidiga Stenbocki majast välja ning ka suure hulga valijate tahe ei viinud parteid sinna tagasi. Arusaadav.

Ometi on hämmastav, kuidas nüüdne opositsioon on suutnud kujundada oma toetajatele vähemalt sama õõvastava paralleelmaailma, kui see eksisteerib kõige paadunuma EKRE liikme peas. Kui viimane otsib süvariiki, siis möödunud laupäeval Hirveparki kogunenud valitsuskriitikud on vastuvaidlemist keelaval moel tuvastanud, et valitsuses on natsid. Kui EKREt häirib Brüsseli tõeline või väidetav mõju Eestis, siis teine pool kujutab ette, et välismaal muust ei räägitagi, kui Eestit väidetavalt tabanud mainekahjust. Kui EKRE räägib, et peaksime tööjõupuudusel otsima abi sisemistest reservidest, siis näevad valitsuskriitikud selles rassismi.

Loetelu jätkamata on selge, et toimumas on huvitav protsess: mida enam harjub kunagi poriste saabastega tuppa marssinud uustulnuk salongieluga ning on vahepeal õppinud harjama nii hambaid kui jalavarje, seda enam metsistub valimiste tulemusena õue külma kätte jäetud «vana eliit» (nii irooniliselt kui see fraas Eesti kontekstis ka kõlab).

Valitsuskriitiline võib olla ja peab olema, kuid normaalseks ei saa pidada seda, kui valitsuserakonnad ja opositsioon ehitavad endale kumbki oma reaalsusruumi.
Päris kindlasti ei ole toimuv normaalse parlamentarismi osa. Valitsuskriitiline võib olla ja peab olema, kuid normaalseks ei saa pidada seda, kui valitsuserakonnad ja opositsioon ehitavad endale kumbki oma reaalsusruumi. Kus ühe jaoks on valgus, näeb teine vaid pimedust; kus üks näeb demokraatlikku protsessi, seal tajub teine riigipööret.

Kiretult lähenedes on asi selge: Reformierakond ei suuda kohaneda opositsioonierakonna rolliga. Mis on arusaadav: see erakond on ju eelkõige võimutehnikute klubi, täis suuri ja ambitsioonikaid isiksusi, kellel tõepoolest polegi opositsioonis istudes mitte midagi teha. Sotsiaaldemokraate vaevab seevastu identiteedikriis: agressiivne vastandumine EKRE-le ei tasunud ära, ja isegi kui nad ise aru ei pruugi saada, osutus alkoholiaktsiisi tõstmine lühinägelikuks. Kuidas siis edasi?

Ja kolmas ennast võimukriitika kaudu pildil hoidev jõud, Eesti 200, on ikkagi parlamendiväline surverühm, kelle mõju jääbki piiratuks. Lisades siia juurde veel tõiga, et partei on suunanud oma sõnumi veel kitsamale valijarühmale kui sotsid, polegi millestki rääkida.

***

Kuid ainult kiretult ei saa poliitikale läheneda. Ega peagi. Kired on olulised, kuid viimase poole aasta poliitilises õhustikus kiputakse unustama, et kired üksi ei tähenda midagi. Tühi tundlemine ei ole veel poliitika.

Laupäeval Hirvepargis toimunu liigitub paraku tühja tundlemise alla. Jutt sellest, et valitsusele olla vaja meelde tuletada väärtusi, mille poolt Eestis 16 aasta eest euroreferendumil hääletati, ei võta arvesse vahepealse 16 aasta muutusi – ei Eestis, Euroopas ega kõnealuste väärtuste osas.

Enda kutsumine «sõbralikuks ja hoolivaks» ei tähenda muud, kui teiste vaikimisi vaenulikuks ja hoolimatuks tembeldamist. Ning nõuded valitsuse tagasiastumiseks lihtsalt eiravad kujunenud tegelikkust, et eriti pärast hiljutist umbusaldusavaldust riigikogus ei ole vähemalt nüüd ja praegu võimalik moodustada teistsugust valitsust. Jah, kui peaks selguma, et hetkel palehigis kokkukleebitav ja -rebitav riigieelarve ühtegi või mõnda kolmest võimuparteist ei rahulda, siis võib see muutuda võimalikuks. Aga praegu mitte.

Praegu oleme tõepoolest tunnistajaks paralleelreaalsuse sünnile. Mida enam nihkub EKRE tsentrisse, seda enam nihkuvad opositsioonijõud sealt välja. Jääb lausa mulje, et Eesti valitsus saabki tõesti olla ainult keskel, ükskõik millised erakonnad selle moodustavad. Kõik, mis jääb valitsusest välja, asub kohemaid hõivama kohti poliitilise spektri äärtel, sest sinna koguneb rahulolematus, mida toodab igasugune võimulolek.

Omamoodi on see loogiline, kuid on häiriv ja ühiskonnale halb, et võrreldes varasema ajaga kaasneb opositsiooni jäämisega totaalse vastanduse, totaalse maailmavaatesõja iseloom. Kuid kellele on vaja totaalset sõda?