Bobby ronis mööda tüve üles, vinnas end oksalt oksale. Kõik läks korda. Ent
hetkel, kui ta oli kätt sirutamas, et simsist haarata, murdus kohutava praginaga oks,
millel ta turnis, ning prantsatas ühes Bobbyga hortensiapuhmasse.
Nocholsoni kabineti aken oli tükk maad kaugemal. Bobby kuulis hüüatust ning
avatava akna kriginat. Valutavatest liikmetest hoolimata hüppas ta püsti ning jooksis
väravani viiva jalgraja suurias. Ta jooksis paar meetrit edasi ja põikas siis kõrvale
põõsastikku.
Hääled valjenesid, ümber hortensiapuhma vilkus tulukesi. Bobby pidas hinge
kinni. Arvatavasti siirduvad otsijad ka jalgteele, ja kui nad avatud värava leiavad,
jäävad nad ehk uskuma, et sissetungija on sealtkaudu putket teinud.
Kuid kedagi ei tulnud. Nüüd esitas kõlav mehehääl küsimuse, millest Bobby aru ei
saanud. Küll aga sai ta aru kareda, põriseva häälega antud vastusest: „Kõik on korras,
söör. Tegin ringi ümber maja." Hääled kadusid, vaibusid, tuled kustusid. Näis, et kõik
olid majja tagasi läinud.
Bobby söandas oma peidupaigast välja hiilida. Kuulatades seisis ta rajal. Ta astus
paar sammu maja suunas.
Sel hetkel tabas teda selja tagant hoop pähe. Ta vajus ettepoole... Mustavasse
pimedusse.
26
Reede hommikul sõitis roheline „Bentley" Ambledeveri jaamahotelli ette.
Frankie oli Bobbyle kokkulepitud nime George Parker all telegrammi saatnud,
teatades, et ta peab Henry Bassington-ffrenchi asjas tunnistajana koolnuvaatlusele
tulema ning läbisõidul külastab Bobbyt. Frankie oli küll vastuste-legrammi oodanud,
kuid see jäi tulemata.
..Mister Parker?" kordas portjee. „Ei usu, et härra meil peatub. Aga uurin kohe
järele."
Mõne minuti pärast oli ta tagasi.
„Ta saabus teisipäeva õhtul. Andis oma kohvri ära ja mainis, et arvatavasti naaseb
hilja õhtul. Tema kohver on veel siin, kuid teda ennast pole rohkem nähtud."
Frankie tundis, et silme ees läheb mustaks. Mees küsis kaastundlikult:
„Kas teil on halb, miss?"
„Ei,ei," vastas Frankie vaevaliselt. „Ehk on ta mõne sõnumi jätnud?"
Mees läks taas majja.
„Tema nimele on tulnud telegramm," teatas ta uuesti auto juurde astudes. „See on
kõik... Kas saan teie heaks midagi teha, miss?"
Frankie raputas pead. Nüüd kähku minema! Uksi jääda, järele mõelda!
„Tänan," vastas ta ja käivitas mootori.
Pead vangutades vaatas portjee autole järele. „Vana laul!" pomises ta. ..Kõigepealt
lubati tähed taevast alla tuua ja siis jäeti sinna paika... Üldiselt vahva plika! Ei tea,
kuidas too noorhärra ka välja nägi?" Ta küsis seda vastuvõtu-büroo daamilt, ent noor
daam ei suutnud meenutada.
Piinavas hirmus sõitis Frankie edasi Staverley suunas.
Miks polnud Bobby tagasi hotelli pöördunud...?