Advertisement
Guest User

Untitled

a guest
May 24th, 2019
126
0
Never
Not a member of Pastebin yet? Sign Up, it unlocks many cool features!
text 6.69 KB | None | 0 0
  1. Maarja Vaino: mitteinimesi tulebki häbistada?!
  2.  
  3. Maarja Vaino
  4. kolumnist
  5. 23. mai 2019, 21:00
  6.  
  7. Maarja Vaino
  8.  
  9. FOTO: Mihkel Maripuu/EESTI MEEDIA/SCANPIX
  10.  
  11. Eesti ühiskond on jõudnud seisu, kus erinevad osapooled dehumaniseerivad oma vastast kõikvõimalike retooriliste vahenditega, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
  12.  
  13. KUULA ARTIKLIT
  14. 00:00
  15.  
  16. 00:00
  17.  
  18.  
  19.  
  20.  
  21. Olen ikka mõelnud, kuidas said võimalikuks küüditamised ja holokaust – mil moel suudeti veenda suuri inimhulki selles, et «need» – juudid, kulakud jt – on ebainimliku kohtlemise ära teeninud, et nad on vähem inimesed, lausa mitteinimesed.
  22.  
  23. Nüüd aga vaatan silmad pärani, millise lihtsusega on astutud dehumaniseerimise teeotsale meie 21. sajandi Eestis. Meenutuseks: dehumaniseerimine on inimesele ja tema inimlikele väärtustele järk-järgult väiksema tähtsuse omistamine, inimese kohtlemine väärtusetu olendina. Teiste sõnadega – dehumaniseerimise käigus võetakse teiselt inimeselt ära tema inimeseks olemine, mistõttu ei mõju tema suhtes toimepandav ebaõiglane ja julm kohtlemine enam vägivallana, vaid tundub isegi vajaliku ja õigustatuna.
  24.  
  25. Eesti ühiskond on jõudnud seisu, kus erinevad osapooled dehumaniseerivad oma vastast kõikvõimalike retooriliste vahenditega. Sõjaväes on selline tegevus vajalik ettevalmistus vastase füüsiliseks hävitamiseks – raske on tappa kedagi, kelle suhtes tunned empaatiat. Kas meie ühiskond valmistub samuti vastase hävitamiseks? Valmistume kodusõjaks?
  26.  
  27. Poliitika on teadagi räpane mäng ning poliitiline võitlus ongi omal moel sõda, kus võidab see, kes saab võimule. Kuigi demokraatlikus riigikorralduses on see nii või teisiti ainult lahingu võitmine, sest järgmistel valimistel võib alati võita keegi teine. See, et demokraatias on olukord muutlik, ei tohiks tulla üllatusena. Et Eestis ei olda sellega veel harjutud, tuleb meie vähesest demokraatiapraktikast. Annab tunda, et oleme pikka aega elanud ühiskonnas, kus poliitiline mõtlemine sai olla ainult kas õige või vale. Nõukogude ajal kiusati teisitimõtlejaid taga, mõnitati avalikult ning pandi ka vangi. Nad olid valesti mõtlevad, mitte päris täisväärtuslikud inimesed, kelle puhul repressioon oli õigustatud. Sest nad olid ju ühiskonnale ohtlikud!
  28.  
  29. Kui sa kaldud olema rahvuslike ja konservatiivsete vaadetega inimene, loetakse sind automaatselt «ekreiidiks».
  30.  
  31. Aga oh häda, need «ohtlikud» inimesed on endiselt meie hulgas ja aina enam hakkab muidu täiesti normaalsetele inimestele tunduma, et nende halvasti kohtlemine on põhjendatud. Praeguses Eestis tuleb näiteks välja, et kui sa kaldud olema rahvuslike ja konservatiivsete vaadetega inimene, loetakse sind automaatselt «ekreiidiks», keda võib solvata, mõnitada ja alandada. Loomulikult, sest need inimesed on ju valedel seisukohtadel!
  32.  
  33. Kui Varro Vooglaid avaldas arvamust, et ERRis võiks olla mõni konservatiivsete vaadetega poliitikasaade, mida võiks juhtida Hardo Pajula, Peeter Espak, Ivan Makarov või Maarja Vaino, kirjutas Allar Tankler sotsiaalmeedias: «Mida Vooglaid ilmselt mõtles, on, et ERRis pole piisavalt šovinistidest, rassistidest ja neonatsidest saatejuhte. Selles osas võib tõesti olla puudujääke.» Päris huvitav, kelle hulka neist paigutab Tankler allakirjutanu? Ja kas ta annab endale aru, et võrdleb nimetatud inimesi potentsiaalsete kurjategijatega? Kas ta peaks kuidagi oma ränkade süüdistuste eest vabandust paluma või vastutama? Ilmselt mitte, sest on inimgruppe, kelle puhul võib endale kõike lubada. Neid tuleb häbistada, veelgi parem – silma alt ära saada. Pärast vihakõne seadustamist leiduks meie ühiskonnas ilmselt omajagu õnnelikke pealekaebajaid, kes sooviksid «valestimõtlejaid» kuhugi kõrvale toimetada. Sotsiaalmeedias praktiseeritakse pealekaebamist juba täie hooga.
  34.  
  35. Ma ei tea, kui paljud inimesed saavad aru, et nad osalevad vabatahtlikult parteipoliitilises sõjas, kus nende (heatahtlikku?) eluhoiakut võimuvõitluse huvides ära kasutatakse. Selle alla kuulub ka nn Kõigi Eesti liikumine, millel on selgelt oma ideoloogiline agenda, olles «kõigi õigesti mõtlevate inimeste Eesti» ja mõistagi üsna sallimatu «teiste» vastu, nagu muuhulgas tõestab nende viimati avaldatud video.
  36.  
  37. Meie probleem on tõesti õhuke iseseisvuse kogemus – me ei suuda oma riiki justkui tõsiselt võtta, me käitume temaga nagu mingi juhusliku ja väärtusetu asjaga.
  38.  
  39. Millegipärast tuleb meelde Tammsaare kirjutatu: «Demokraadid esinevad ikka lausa demokraatidena, kuna autokraadid armastavad mängida nagu pimesikku. Nemad püüavad oma väiteis ikka mõista anda, et ka nemad on nii-öelda demokraadid, ainult pisut teisiti kui lausa-demokraadid.»
  40.  
  41. Autokraatset kalduvust esindab kahjuks aina jõulisemalt ka president Kersti Kaljulaid, kes mäletamist mööda alustas oma ametiaega Konstantin Pätsi kui ebademokraatliku presidendi kritiseerimisega. Ometi tuleb olla nüüd Pätsile tänulik, sest just tema vigade vältimiseks on taasiseseisvunud Eesti presidendi institutsioon täidesaatva võimuta. Päris hirmutav on mõelda, mida teeks Kersti Kaljulaid, kui tal oleks praegu reaalsed hoovad poliitikasse sekkuda. Viis, kuidas president ei austa demokraatlikke valimistulemusi ega oma põhiseaduslikku rolli ühiskonna tasakaalustajana, laseb üht-teist aimata. Mis aga veelgi kurvem – endine president Toomas Hendrik Ilves on sotsiaalmeedias ja avalikkuses asunud talitsematult Eestit kiruma, ilmselt juba teadlikult kahjustades riigi mainet. Kumbki presidentidest ei sea oma väärika ametiga seostuvaid kohustusi kõrgemale isiklikest poliitilistest eelistustest. Muide – ka minister, kes võtab presidendi pildi oma kabineti seinalt maha, peaks aduma, et pilt seinal tähistab institutsiooni, mitte inimest. See, et presidendiks olev isik on ebasümpaatne, ei tähenda, et riigi presidendi institutsiooni tohib suhtuda üleolekuga.
  42.  
  43. Meie probleem on tõesti õhuke iseseisvuse kogemus – me ei suuda oma riiki justkui tõsiselt võtta, me käitume temaga nagu mingi juhusliku ja väärtusetu asjaga. Kuidagi ei kujuta ette näiteks Soome presidenti oma riiki kirumas, sest talle ei meeldi mõni valitsuspartei. Kui endal eneseväärikus puudub, võiks selle vähemalt riigile alles jätta. Rääkimata sellest, et oma tegevusega õhutavad ka presidendid takka dehumaniseerivat vaenutsemist.
  44.  
  45. Kuidagi ei näe, kuidas aitab selline lähenemine kaasa demokraatlikele protsessidele Eestis. Pigem terendavad mittedemokraatlikud tagajärjed. Kas elu Eestis on juba tõesti nii hea, et seda soovitaksegi?
  46.  
  47. Või äkki on tegemist kurblooliselt sarnase situatsiooniga lastejutust, kus tibule kukub tammetõru pähe ning ta ajab kõik loomad paanikasse oma kisaga, et taevas kukub alla? Kas tibu hädaldamise pärast tuleks metsad maha võtta?
Advertisement
Add Comment
Please, Sign In to add comment
Advertisement