Advertisement
Guest User

Untitled

a guest
Jan 19th, 2017
266
0
Never
Not a member of Pastebin yet? Sign Up, it unlocks many cool features!
text 8.46 KB | None | 0 0
  1. Kuna see Repinski ikkagi võttis oma kitsekarja kaasa ja läks marjamaalt karjamaale, siis oleks ilmselt aeg teha kokkuvõte ka kosmoses aset leidnud jõulupeost, nagu lubatud sai. See va jõulupidu on kosmoses igal aastal suur sensatsioon, kuna see on next best thing peale pingviinide paraadi. Sinna pingviinide paraadile miskipärast pole kosmosest veel kedagi kutsutud, isegi Jõudu mitte. Vaikselt lootsime küll, et kui need ISO-d ära käivad, et küll siis tuleb au ja kuulsus ja sektorid riigipirukast ka meie õuele, aga ei. Ei tulnud...
  2. See eest tuli jõulupidu. Ja no need peod on meil ikka sihukesed peenemat sorti alati. Isegi uhkemad kui Kuursaalis, kui esineb Jüri Homenja. Pakutakse peenemat ja kangemat ja kallimat kraami, oma pläskut pole vaja kaasa võttagi. Kiluvõileiva ma ikkagi pistsin kotti, noh nii kindluse mõttes. Sest eelmine aasta mul juhtus seal jõulupeol selline piinlik lugu, et ma ei saanud oma toitu kätte. Ei-ei, ärge nüüd arvake, et kelner midagi ära pusserdas, ei-ei. Tema oli tubli poiss, tegi kniksu ja puha. Pani pardiprae kenasti mulle lauale ja rääkis midagi välismaa keeles. Tundus, nagu oleks ta Itaalia päritolu, hakkas seal seletama midagi don Appetitist- ju siis tal onu või keegi elab seal Itaaliamaal. Noh ja kuni ta seal seletas, tegi mu praad "prääks" ja pani taldrikult siukse hooga minekut, et ainult soustirada oli taga. Samal ajal tõusis Jõud, kes istus kõrvallauas, püsti ja hakkas kõnet pidama. Ja kus sa siis ikka enam seda parti seal kaaskosmonautide jalgade vahel hakkad taga ajama, kui päälik kõnet peab. Nii ma siis vaatasingi lolli näoga, kuidas mu part köögi ukse vahelt sisse lipsas ning läinud oli. Jäi vaid üle taldrik soustist puhtaks lakkuda ning kokka kiita. Õnneks oli see mingi punaveinisoust, seega polnudki lugu kõige nutusem. Noh, ja see aasta pidi jõulupidu toimuma mingises spordiklubis ja mina isiklikult lausa vihkan sporti. Seega see kiluvõiku tundus hea mõttena. Sest spordiklubi toit ilmselt on veel kiirem kui resturaani oma...
  3. Kohustuslik keemiline lokk peas, krempleenkleit seljas ja spordisokk jalas (sest pidu ikkagi toimus spordiklubis), astusin siis mina uhkelt jõulupeole sisse. Aru ma ei saanud, mis need kaaskosmonaudid vahtisid mind nagu issanda imet. Omast arust olin nigu miljon dollarit. Teised daamed olid kõik peenetes pitsides ja satsides, üks uhkem kui teine. Sokke polnud kellelgi. Õnneks astus mulle ligi üks ELP liige, suunas mu sujuva jalaga-perse-liigutusega kemmergusse ja ütles, et see pole siin mingine jõusaal . See on golfiklubi. Noh et siin on augud ja kepid ja et ma võtku nüüd need sokid kenasti jalast ära. Eino johhaidii, oleks võind siis keegi varem öelda, ega ma ka loll pole. Kepp ja sokid on täielik romantika surm ju. Toppisin kiirelt sokid kotti kiluvõikule seltsiks ning pidu võis alata.
  4. Persestusime ELP liikmetega sujuvalt lauda. Nagu ühele peenemale peole kombeks, hakkasid kelnerid kohe laudade vahel sõeluma ja udupeeneid roogasid laudadesse kandma. Esiteks toodi sõrmkübaratäis pasteeti, sektor marineeritud kurki( mis lubas eeldada, et ju toodakse ka kesvamärjukest) ning kuivanud sai mingi asjaga seal peal. Olime kõik rõõmsad- kõik serveeritud toidud olid enne serveerimist kenasti ära tapetud- pasteet, kurk ja sai ei üritanud kuhugi põgeneda. Pistsime kiirelt sakuska nahka ja inspekteerisime eht-naiselikult ülejäänud nais-kosmonaute. Erilisi stiilivääratusi me sel aastal ei tuvastanud. Tarkuselt Teine oli oma vintage-stiilist (aka lüpsinaise kitlitest) üle saanud, Harilik Loll-Lammas oli seekord otsustanud kõõrsilmsust prillidega korrigeerida ja Lavassaare Lammas oli peapaela tagapalgete ümber siiski kleidi vastu vahetanud.
  5. Siis kanti lauda pearoog. Panin juba kaugelt kelnerile silma peale- no oota sa, ei mingeid viisakusi seekord! Ole või paavsti sugulane, uhkusta kellegi teise ees...Kohe, kui taldrik lauale pandi, lõin kiirelt kahvli lobist läbi, et ei korduks eelmise aasta jama. Lõhe jäi kenasti taldrikule pidama, isegi saba ei liputanud. Sama aktsiooni kordasin hautatud juurikatega, sest mulle meenus see film telekast. No teate küll, see kus on mingi refrään, et kaalikas kanni ei kergita jne. Paar paremhaaki noaga ja olingi veendunud, et need juurviljad täna enam A.P.T.E.K.I edasi ei lähe..
  6. Kui olime oma lobi tähtsate nägudega ära söönud, jätkasime oma vaatlusi kostüümivalikute valdkonnas. Selles osas jätkusid ka traditsioonid- Tüdruk-Naine kandis jälle nukuriiete poest pärit Barbie õhtutualetti, Free Willie unustas jälle "piima lüpsikutesse panna" ja Jõud oli taas kaelast kandadeni hõlsti sees. See üüratu hõlst võibolla seletabki seda, et kui Jõud traditsioonilist kõnet pidama hakkas, tundus, nagu oleks tal rääkimise ajal kummik suus olnud. Ta peaks seda hõlsti müratõkkena müüma hakkama, mõtlesin ma peale kuuendat klaasi cabernet savimidajoon´i. Võiksin talle isegi partnerlust pakkuda. Mul kodus neid nr 36 pükse, millest hõlstisid õmmelda, on nagu löga. Lõikuda pole midagi vaja, tagapalgete surve kangale on selle töö kõik ära teinud juba, vaja ainult kokku õmmelda kuidagi moodsalt. Oma soki-fopaa tõttu otsustasin äriplaani edasiarendamiseks pidada moenõu meie enda moe-kosmonautidega. Nemad on sellised õrnad ja haprad loome-kosmonaudid, keda peab hellalt kohtlema. Nemad istuvad meil anatoomilistel keradel ja laes põlevad neil öko-möko-okuloomilis-huioomilised lambid. Ja nad võivad lausa surra, kui neile ei võimaldata erektsioonilisi või ergonoomilisi laudu, kumbad need nüüd olidki, ma täpselt ei mäleta.
  7. Hiilisin oma järjekordse geniaalse äriplaaniga vaikselt paarile moe-kosmonaudile ligi. Nendeks olid Kulm ja Kaka-On-Vist-Püksi-Tulnud. Tõmbasin juba kopsud õhku täis, et oma idee neile hellalt sooja mehhiko briisina näkku puhuda, kui kuulsin nende pooleliolevat vestlust teemal tähetolm. Kaka-On-Vist-Püksi-Tulnud teadustas parasjagu Kulmule, et tema kogemuste ja ande pagas on nii suur, et ta peaks kõvasti tähetolmu juurde saama. Niipalju siis minu äriplaanist- mul veel see Humana arvegi maksmata...
  8. Lonkisin siis vaikselt oma teed, kui põrkasin kokku Suure Mehega. Suur Mees teatas ühtäkki, et ta teab mu valgustkartvatest tegudest. Õu mai gaad, mõtlesin mina. Õu mai gaad. Nüüd ongi kellelgi internetti puudu jäänud meie majas ja isegi Suur Mees teab seda. Minu üllatuseks ütles Suur Mees, et talle täitsa meeldivad mu valgustkartvad saladused ja et ta tahab mu sõbraks saada. Vahi-vahi. Et kohe sõbraks... Kuna ma olin juba umbes 12 cabernet savimidajoon`i ära joonud, jätsin küsimuse õhku ja läksin viisakalt oma teed.
  9. Kuna ma täpselt enam kindel ei olnud, millist teed valida, jäin hetkeks keset koridori seisma, et võtta hetk ja elu üle järele mõelda.Keset mõtlemist (või selle teesklemist- peenematel pidudel peab ju oskama muljet ka jätta) silmasin äkki koridoris ühte meesolevust. Meenus, et Jõud oli oma kõnes maininud, et kosmosesse tuleb uus kosmonaut. Seal tema siis seisis, see uus kosmonaut. Ajas oma keppi püsti, õnnis pilk silmis, kaugele näha juba, et tema jin ja jang ja tsakrad ja makrad on täiega paigas. Kutsugem teda edaspidi hr. Mantraks.
  10. Söödud pasteedist oli tolleks hetkeks saanud juba korralik lõvikonserv, seega astusin hr. Mantra juurde ja küsisin, et mida imet ta oma keppi seal sätib. Ja tema vastu, et no ikka selleks, et tänast toredat õhtut teistega ka jagada. Jõud oli talle andnud ülesande jagada oma kepiga rõõmu ka teiste galaktikatega ja seda tema seal siis parasjagu toimetaski. Selle vastuse peale koukisin kotist kiluvõikude juurest oma sokid jälle välja ning tõmbasin jalga. Kuna see va golfiklubi oli parasjagu köetud ja mul ridikülis ventilatsioon ei ole kah teab mis hea, siis edasine asjade käik oli tegelikult üsna loogiline. Kohe, kui ma sokid sealt kotist välja olin koukinud, võttis mu kiluvõiku jalad alla ja pani mööda koridori leekima. Temast maha jäi vaid tugev odöör. Eritaja ihulõhnasid see küll ei ületanud, aga siiski. Ja läinud ta oligi. Enam ei olnud oluline, mida rääkis mr. Mantra, Jõud, Kulm või ELP. Minu jaoks oli see pidu ennast ammendanud ja oli aeg lihtsalt vooluga kaasa minna. Loobitud viisakused, teeseldud tarkused, vaimukused, mille üle keegi peale su enda ei naera- ma pole kindel kas see kõik oli või ei olnud. Sest need spordisokid ajasid niimoodi higistama, et raske oli muule keskenduda. Õnneks on kosmoses jätkuvalt hr. Galantne, kes kogu ELP liikmeskonna pardale võttis ning õigetesse kohtadesse toimetas. Ei jõua järgmisi jõule ära oodatagi...
Advertisement
Add Comment
Please, Sign In to add comment
Advertisement